Tuesday, July 31, 2012

Jalta/2005

Eessõna: tekst muutmata, mõned asjad nüüdseks totaalselt muutunud, aga 7 aastat tagasi nii oli ja ei viitsi siin tsenseerima hakata:) Vot tak!

Intro:
Kaks nädalat enne: Edel õnnestus rääkida kaks viimast aastat Jaltas puhanud tüübiga. Ja see oli kasulik rääkimine! Kuulasin suu ammuli ja Ede olevat seda tüüpi samamoodi kuulanud. Et siis: hotell, mida tahtsime broneerida, asuvat suhteliselt kaugel ja on vastupidiselt meie varasematele arvutustele kallis. Mägimatk, mida tahtsime siit neti kaudu osta, olevat lausa uskumatult kirves (135 euri/kaks päeva/kaks kärssa) ja et kohapealt olevat samasuguseid matku saada 60 UAHiga (Ukrania grivna, mille meie kohe mugavuse mõttes uahiks kutsuma hakkasime). Ja veel saime teada, et kohalikul turul on võimalik asju “proovides” mitu päeva järjest kõht täis süüa.. Mitte et turutädide rottimine meie reisiplaanidesse kuulub, aga võtsime info siiski teadmiseks.

Marsruut: Tallinn-Kiiev (lennuk), Kiiev-Simferoopol (rong), Simferoopol-Jalta (maailma pikim trolliliin), Jalta-Simferoopol (marsa), Simferoopol-Moskva (rong), Moskva-Tallinn (lennuk)

Eesmärk: Hästi palju Jaltat näha ja kohalikega suhelda. Kohalikke kokteile degusteerida. PUHATA selle sõna kõige otsesemas mõttes.

Hoiatus: kuna olin juuksed tumedaks värvinud, hoiatati mind, et ega ma seal sellisena meestele silma ei jää. Kuna ei läinud sinna seksiturismi harrastama, siis kehitasin sellise statement’I peale vaid õlga. Pealegi osutus see valeks.

Algus: Kolm eelmist päeva ja ööd olin sisustanud töökohustuste lõpetamisega ja asjade pakkimisega. Tallinna Lennujaam tundus turvaline, kodune ja selge.. Ometi suutsime me lennule registreerima asudes valesse sappa seista – ma ei saa tegelikult siiani aru, kuidas selline asi üldse võimalik on. Mind saatma tulnud sõber vangutas selle peale väga murelikult pead ja palus enne rongi istumist kindlasti veenduda, et tegemist on ikka rongiga. Ema hoidis kahe käega peast kinni ja ainult naeris.. Selline algus siis!

Tegelikult olin ise vist rohkem sabinas – passikontrolli minnes lausa tundsin kuidas jalad all värisesid.. Ikkagi tundmatu maa, kaaslaseks sõbranna, kes samasugune “möh, mis-toimub” tegelane, vene keele oskus pole kah kõige parem, hotelli meil sihtkohas broneeritud polnud.. Kas ja kuidas see seal kõik toimuma hakkab? Ja kas me üleüldse tagasi jõuame? Selliste mõtetega astusin lennukisse.

Kiievis polnud küll enam aega pead murda.. Passikontroll võttis aega julgelt üle tunni.. ja see saba, kuhu meie seisime oli loomulikult see KÕIGE aeglasem.. Olin üldse viimane inimene meie lennukist, kes passikontrolli läbis.. Ja pidin taluma venekeelset peedistamist: kuhu sõidad, miks, millal sünnipäev, kus sündinud.. oeh! Kui ma paranoiline oleks, siis oleks kindlasti arvaud, et ma sellele piirivalvurile meeldisin - aga õnneks ma seda ei ole:P

Peale seda ootas meid veel üks kadalipp: üks tibi tundis huvi, palju meil raha kaasas on ja kas on näiteks suveniire Ukraina sõpradele (no mis on selle küsimuse mõte?). Ede (see minu reisikaaslane) tõlgendas suveniiriküsimuse “kas te kavatsete suveniire osta?” ja vastas uhkelt et “ne znaju”.. Tibi olevat teda kummalise pilguga vaadanud ja küsinud, et “kto znajet?” Ede jälle vastu, et “ne znaju”! Päris naljakas! Õnneks polnud meil aega lennujaamas pikalt oma senist käekäiku arutada.. Istusime taksosse ja palusime eriti kiiresti raudteejaama minna.

Kodus olin rongipiletid juba üle vaadanud ja teatasin, et meil on vagun nr. 8, kohad 29 ja 31. Kuna rongi väljumiseni oli aega napilt 10 minutit, kihutasime raudteejaama jõudes kohe rongile.. Meie õnneks oli Kiievi raudteejaam tõesti LOOGILINE!

Isegi meie, olematu orienteerumisvõimega inimesed, suutsime leida õige rongi! Õnneks olid seal vagunisaatjad, kelle poole pöörduda.. seda me siis kohe ka tegime. Vormis onu vaatas piletit, kirtsutas kulmu ja kobises mulle “treti”.. Järgnevate sekundite jooksul suutsin aretada teooria, et vagun jaguneb blokkideks ja meil on kolmas blokk ja peaksime ilmselt teiselt poolt vagunisse minema. Kuid ka teine vagunisaatja vaatas meid altkulmu ja kobises “treti..” minu arusaamatu pilgu peale võttis ta mu pileti, osutas sealsele vaguninumbrile KOLM ja seletas ta nagu lapsele: vagon nomer TRI! Ja kust mina olin selle 8 võtnud? Pärast lõi pähe, et sõidame tagasi vagunis 8.
Kuna minu kolm eelmist päeva ja ööd olid möödunud töö ja pakkimise tähe all, siis oli minu uimasus mingilgi määral vabandatav.

Kupeekaaslasteks – kartsime killereid või sibulakorvikestega baabushkasid – olid meil kaks toredat naist Kiievist. Tundsid huvi Eesti vastu ja üks neist oli lausa Tallinnas mesinädalatel käinud.

Vagun ise oli nagu vagun ikka, kuigi väga kitsas. Meil olid alumised kohad, millele leidsime arvukalt plusse ja miinuseid. Peamine pluss on see, et ei pea mööda seinu voodisse ronima ja peamine miinus see, et üleval magajad võtavad sinu voodit kui tooli.

Laual oli meil suur hunnik pudeleid – nii vett, limonaadi, õlut ja ka shokolaadi ja kalmaarilõike.. Kuna mingit hinnakirja kuskil juures ei olnud, siis kahtlustasime, et need tädid on oma söögikraami välja laotanud. Nemad väitsid, et nende kraam see pole. Võtsime siis sealt pudeli limpsi ja läksime restoranvagunit üle vaatama.

See restoran asus vagunis number 10 – võite ette kujutada kui jube oli läbi nende vagunite uhada.. Lisaks avanesid need uksed kõik erinevale poole. Umbes vaguniks nr. 8 (seesama, kuhu me alguses trügida tahtsime) oli süsteem selge!

Restoranvagun ei hiilanud millegagi. Või siis hiilgas ainult halvas valguses. Akende all lauad, laudadel ruudulised linad ja lillevaas koos kollaste põllulilledega.. Kui ma oleksin vanem, oleks see pilt kindlasti nostalgiat tekitanud. See selleks. Istusime esimesse vabasse lauda maha. Mõtlesin, et prooviks siis borshi – aga otse loomulikult seda ei olnud. Toodi siis seljanka ja Edele salat. Veel toodi meile kaks viilu eriliselt vastikut leiba, mis loomulikult ka arves kajastus. Lisaks “unustas” ettekanda mulle pärast raha tagasi anda.

Ja veel: vagunisse tagasi jõudes pidime loovutama veel 2 UAH-I laualt võetud limonaadi eest. Hakkasime end vaikselt kõndivate rahakottidena tundma!

Ja rongi peldikus (mis tõesti oli sõna otseses mõttes PELDIK) vett tõmmates avanes hoopiski poti põhi ja kogu kupatus kadus sujuvalt raudteerööbastele. Mõtlesin, kuidas väiksena olin mööda raudteerööpaid hüpanud.. ja mis seal peal kõik võis olla.. oeh.

Märkamatult ongi magamamineku aeg käes. Kõrvus kumisevad hirmulood, kuidas terve kupee võidakse paljaks varastada.. Igaks juhuks topin oma koti padja alla ja tunnen end kohe kindlamalt. Kuniks Ede ütleb, et väljast poolt urgitsedes saab mu koti vägagi kergesti kätte.

Väsinud, aga õnnelikud – nii võiks meie praeguses olukorra kokku võtta. Ja ma TÕESTI ei uskunud (häbi mul olgu), et me üldse nii kaugele jõuame.. Ja fakt, et olemegi REAALSELT Jalta poole teel, tundus ikka veel uskumatu. Uni tuleb aga kiirelt ja rongi monotoonne tsuhh-tsuhh-tsuhh on pigem uinutavaks kui segavaks teguriks...

JALTA: DAY 1
Rong on Simferoopolis kell 9.00 – ja ongi aeg maha minna. Nüüd on küll värin sees, aga see on selline mõnus ootusärevus.. Kuna meil endal ei ole mitte kõige õrnematki aimu, kus on trollipeatus, siis lähme teiste sabas.. Kuidagi õnnestub meil siiski valesti minna ja peagi leiame end suurte kohvritega keset turg-tänavat.

Kasutame intuitsiooni ja ennäe – bussijaam ongi otse ees. Sealt trollipeatuse leidmine osutub aga raskeks – esiteks on seal igasugu transpordivahendeid meeletult palju ja teiseks proovivad kohalikud marsajuhid meid, maksku mis maksab, oma marsasse vedada. Üks neist juhatab meile siiski õige suuna kätte ja varsti istumegi trollis.

Ikkagi maailma pikim trolliliin – 86 km – sellega peab ära sõitma, kuigi selleks kulub 2,5 tundi. Marsa sõidab seda maad poole tunniga. Aga meie kiituseks peab ütlema, et igav ei hakanud meil selle kahe ja poole tunni jooksul kordagi.

Vahepeal vestlesid meiega koolilapsed Simferoopolist, kes tundsid elavat huvi meie ja meie reisi vastu. Rääkisid, et lähevad klassiekskursioonile ja demonstreerisid meile vaikselt kaasatangitud õllepudeleid. Noorus on hukas!

Möödusime ka kuulsast ARTEKIST ja kuna venekeelsete tähtedega polnud me kumbki veel harjunud, lugesime üheselt APTEK! Mina oma rumaluses veel mõtlesin, et issand – nüüd on keset mägesid apteeki teinud ja nii suure reklaamisildi välja pannud! No palun!

Kahe tunni trollisõidu pärast hakkasime juba teatud kärsitust ilmutama.. Kaugel see Jalta siis veel on? Õnneks ei pidanud väga kaua enam ootama. Valmistusime end ette otsima korteripakkujaid.. aga õnneks ei pidanud seda tegema. Ma ei jõudnud isegi trollist maha astuda, kui Ede oli juba ühe tädiga diili tegemas..

Meie nn maakler oli niivõrd aktiivne ja peaaegu tiris meid oma korterit vaatama.. Käratas veel teistele “hvatit” ja kui me siis nõustusime vaatama minema.. karjus ta veel kõvemini “Vova”, mispeale taksojuht Vova suurte kõrvade loperdades kohale tormas.. Paari minuti pärast kihutasime juba oma korteri poole..

Eestis olime Eestis majutuseks arvestanud umbes 700 UAH/2200 EEK nägu – reaalne hind oli aga 500 UAH/1500 EEK kahepeale!!!! Uskumatu! Ja nad veel olid rahul, et head raha said! Ka kohalikelt kuulsime, et maksame korteri eest ikka palju.. nende palgad on muidugi meie mõistes alla igasugust arvestust – aga sellest hiljem.

Korteriomanik, Pavel Petrovits, oli oma korteri üle ülimalt uhke. Tegelikult.. no jah. Vaibad seintel, kunstlilled kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades, ühes seinas laiutamas sektsioonkapp. Samas, meie jaoks põhiline, postajannaja voda (ehk siis ööpäevaringne vesi) oli olemas. Väga paljudes kohtades, isegi hotellides, on vesi siiani graafiku alusel. Ja boonusena ka külmkapp ja telekas. Sobis meile küll! Ei tulnudki luksust taga ajama ja elamiseks oli korter täiesti kõlbulik.

Hiljem selgus, et elame Jalta luksuslikumast hotellist Oreanda vaid 5-minuti jalutuskäigu kaugusel!

Pavel Petrovitsi näol oli tegemist igatahes lahke ja laheda onuga, kes meile pikalt ja laialt rääkis oma välismaale kolinud lastest ja Venemaa ja Ukraina suhetest ja sellest, kui raske on korralikult raha teenida.. Kui ta lõpuks minema läks, lõime vaimustusest käsi kokku! Meil oli korter, suur hunnik raha üle! Siiani oli kõik läinud üle ootuste hästi.

Pakkisime siis asjad lahti ja otsustasime kohe linnaga tutvuma minna. Üritasime pähe taguda meie kodutänava nime, milleks oli Tavricheskaya – aga ei õnnestunud. Kirjutasime siis üles ja läksime! Jalutasime mere äärde – mis oli meile lähedal ja tegime paar tiiru mereäärsel promenaadil! Esimene mulje Jaltast oli ARMAS!

Et mitte sinna jalutama jäädagi, otsustasime midagi tarka ette võtta. Mida, seda polnud vaja kaugelt otsida – nimelt kaikus üle poole promenaadi tädikese hääl, mis kutsus kõiki Pääsupesa lossi ja lisas erilise ohkega, et piletid on müügil “b kacce nomer tri”.. hetkeks oli kahju, et fotokas helisid ei salvesta.. Igatahes võtsime piletid ja poole tunni pärast olime Pääsupesa lossi poole teel. Laevaga.

Olime sunnitud kuulama ka giidi lintiloetud teksti kohtadest, kust parajasti möödusime.. Kuna vene keel ei ole just minu kõige tugevam külg, siis (häbi-häbi) ei viitsinud ma eriti kuulatagi, millest jutt. Nautisin lihtsalt vaadet.

Pääsupesa lossi ennast kujutasin ma nähtud piltide põhjal ette suuremana – tegelikult oli see lausa pisike.. Väga ilus loomulikult ka..

Laevast maha minnes paluti pileteid alles hoida – nende alusel saab pärast laeva tagasi! Tere tulemast! Veetsin paar närvilist minutit piletit otsides.. sellest õppetund: ära kunagi viska ühtegi paberitükki ära enne, kui sa oled ekskursioonil lõplikult ära käinud.

Üles lossi juurde ronimine oli paraja trenni eest.. aga ülevalt avanev vaade tasus igatahes ära! Lossis on praegu Itaalia restoran, aga me ei näinud seal küll ühtegi külastajat.. Tavaliselt teevad inimesed lossi ümber tiiru, klõpsivad paari pilti ja tagasi!

Kuna tulime siia siiski puhkama ja olime pikast sõidust piisavalt väsinud, siis veetsime esimese õhtu igasuguste süümekateta unenägudemaal.
JALTA: DAY 2
Veetsime päeva rannas – minu päikesenarkomaaniat arvestades vägagi mõnus ajaviide.

Korraks sõitsime kohaliku köisraudteega linna kohale – ja pidasime seda “küngast” ekslikult Ai-Petri platooks!

Olen lugenud uuringut, et puhkuse ajal pidi inimese tavapärane IQ olema ligi 15% madalam – meie puhul igatahes peab see paika!

Eestis oli samal päeva Eesti-Portugali jalgpallimäng.. ja kokkusattumus missugune – Jaltas olid Ukraina meistrivõistlused: Jalta ja Harkov! Meil polnud muidugi Ukraina jalgpalli hetkeseisust õrna aimugi, aga kuna sissepääs oli prii ja kõik eestlased nii või teisiti jalgpallilainel, siis otsustasime solidaarsusest kaasmaalaste vastu ka ennast samale lainele viia.

Staadion ise oli juba elamus: nii ebamugavaid pinke ei ole mina veel elus näinud, nagu pole ma näinud seda, et varumängijad pinkide puudumisel platsi kõrval maas istuvad.. Igatahes rahvast oli päris palju ja mäng täiesti nauditav.. aga ebamugavad pingid tegid oma töö ja üle ühe poolaja me seal vastu ei pidanud.

Õhtul läksime linna peale jalutama plaaniga proovida kohalikke kokteile ja end kohaliku ööelu-oluga natuke kurssi viia.. Plaanist kujunes väljas korralik pidu koos kohalike alaealiste “linnupoistega”, kes suvel Jaltas töötavad.

Nende töö seisnes fotode pakkumises igasuguste lindudega! Igatahes jõudsime mõne kokteili asemel proovida neid hulgim.. ja huvitav, ka vene keele oskus paranes iga joodud kokteiliga märgatavalt.

Olin Edet tüdimuseni hoiatanud, et ükskõik mida, aga ära sa jumala pärast jutu sees kogemata “pohhui” ütle.. vene keeles kasutavat seda sõna ainult põhjakiht.. No ja siis poiste küsimuse peale, kas te roppusi ka teate, olevat mina rõõmsalt teatanud, et loomulikult: nahhui ja pohhui!

No jah.. minu mälus on järgmine pilt hommik! Ede teadis rääkida, et olime neil veel külas käinud, joonud mingit veini – millest mina enamuse Dima pükstele suutsin valada – ja söönud kahepeale shokolaadi “nagu leiba”.

Lõpuks olime sõitnud koju taksoga, mida olevat juhtinud valge kübaraga tädi! Tuleb hakata kas mälu treenima või vähem jooma! Ilmselt siis mälu treenima!

PS: Koju jõudes avastasime, et kuigi vesi oli meil päeval postajannaja, ei olnud öösel seda ollagi.. Isegi hambaid ei saanud pesta! Vähemalt teame järgmisteks öödeks vett topsidesse varuda.
JALTA: DAY 3
Täna on meil plaanis ekskursioon Ai-Petri platoole. Hommik algas eelmise õhtu muljete kuulamisega.. ehk siis Ede rääkis ja mina kuulasin.. Ja nagu mul veel piisavalt paha ei olnud – avastasin, et olin oma fotoka Dima juurde maha unustanud. Great! Õnneks oli mul ta telefon – niisiis kõllasin ja palusin fotoka kiiremas korras randa tuua. Minu soov ka täideti!
Ekskursiooni olime ostnud ühest putkast, milletaoliseid on seal mitmeid.. Lihtsalt ütled, kuhu tahad minna, paned oma nime kirja, maksad raha ja saad vastu templiga paberilipaka.. Kartus, et keegi su rahaga minema kõnnib, on – nagu me avastasime – asjatu. Selline süsteem on seal juba pikalt-pikalt toiminud ja tundub, et toimib ka edaspidi.
Pileti ostmine kukkus mul enda meelest väga ilusas ja aktsendivabas vene keeles välja.. Selle illusiooni purustas müüja-onu, kes küsis, ega me juhuslikult Eestist pärit pole? Küsisin, kuhu see kirjutatud on – ja sain vastuseks, et aktsent on selline.
Pidimegi siis kohtuma täna sama putka ees, kust olime pileti ostnud. Seesama müüja-onu hakkas meile giidiks ja uuris veel enne, kas me ikka vene keelest aru saame.. Valetasime keeleoskust natuke paremaks – tegelikult ma SAAN aru, aga siis pean jutule kaasa mõtlema.. aga seda ei viitsi ju alati teha..
Marsas oli peale meie veel ca 10 inimest. Sõitsime Jaltast välja ja umbes kolmveerand tunni pärast saimegi köisraudteega üles minema hakata.
Köisraudtee kabiin oli piisavalt suur, et terve grupp sinna ära mahtus ja liikus võrreldes suusatõstukitega ikka eriti kiiresti. Väidetavalt lausa 6 m/s. Vaade oli muidugi fantastiline.. giid viskas terve tee võllanalju a la teeme sõiduki põhja augu, siis on kuristik palju paremini näha.. või et lükkaks ühe seina eest ära, aga siis on kõigile vaja Pampersid jagada.. Viimane teelõik oli kusjuures tõesti jube – tõstuk kihutas täiel kiirusel kaljuseina poole: ja oligi tõsiselt tunne, et käib üks kolks ja.. õnneks siiski ei käinud ja kohe saimegi välja astuda. Ja seda vaadet, mis sealt avanes.. minul puudub oskus seda kirjeldada!
Imelik on see, et turvalisusele kui sellisele polnud pööratud mitte mingit tähelepanu – kuristiku ääres ei olnud mingit märki.. minagi ronisin istuma kivile, lasin jalgedel tühjusse rippuda ja ei näinud enda ümber sentimeetritki toetuspunkti.. (väga võimas tunne kusjuures) ja lapsed jooksid seal vabalt ringi..
Nägime ka rohelisi sisalikke..
Pärast degusteerisime veini – ostsin sealt kaasa liitri megahead veini “Tsarskaja Notchi” – rrr – mina, kes ma muidu üldse veini ei joo, armusin sellesse kohe ära ja võtsin seda lausa liitri kaasa.
Pärast sõitsime läbi ühe kose juurest – mis on ilus kevadel, praegu sealt nirises vett suhteliselt vähe.. Giid soovitas mul veega nägu loputada, sest vesi olevat noorendava mõjuga.. ja ise pesi sama veega oma kingi.
Tagasi jõudes olime suhteliselt väsinud. Ja kuigi ekskursioon oli vägagi hariv ja huvitav, pidin endale tunnistama, et päev läbi venekeelset juttu kuulata ikkagi väsitab ära. Kogu aeg peab pingutama, et millestki aru saada.. Aga paar tundi magamist ja enesetunne oli suurepärane. Kuid mitte piisavalt suurepärane, et välja minna. Veedame õhtu kodus kirsse süües. Meie eileõhtused (häbi öelda – aga reaalselt) joomakaaslased tahavad ka täna meid näha, aga täna eelistame igasugusele lõbutsemisele magamist.
JALTA: DAY 4
Täna otsustasime naaberranna üle vaadata. Ja kui meie nö kodurand oli kivine (targad inimesed ütlevad kiviklibu, aga minu rikutud mõistus ei luba seda sõna kasutada), siis see rand oli.. munakivine! No tõesõna – suured KIVID. Aga päike oli ikkagi hea ja väga suuri laineid ka ei olnud, siis sai täitsa ujuda. Kohe nii päris merele välja.. väga vinge.. aga ma ei tohi põhja vaadata, sest seal ju paistab (erinevalt meie merest) meri läbi ja kaugel all põhja nähes hakkan ma alati kartma..
Kui olin oma päikesedoosi kätte saanud, võtsime suuna botaanikaaia poole. Enne lugesime tänavalt kätte sattunud broshüürist, et sinna on võimalik minna jalgsi läbi Massandra pargi. Käimine meile meeldib ja siis hakkasimegi astuma.. Loomulikult vedas meie kaardilugemisoskus meid alt ja ekslesime pikalt-laialt kohalike majade vahel.. Pärast kahetunnist kõndimist jõudsime lõpuks jõudsime maanteele.. ja pidime sealt veel edasi minema, enne kui bussipeatuse moodi asi paistma hakkas.. peatasime esimese suvalise marsa, mis pidi meid botaanikaaia lähedale viima.. ja see lähedal – veel pool tundi kiiret kõndi.. Kohale jõudes olime mõlemad ikka suhteliselt väsinud..
Aga botaanikaaed oli muidugi ilus, seal oli rooside näitus, sekvoiad ja igasugused muud huvitavad lilled.. viidad, kuidas käia, olid paigutatud nagu Jumal või kes iganes oli juhatanud – mingit loogikat asjas ei olnud. Aga haakisime ennast vahelduva eduga erinevate ekskursioonide sappa, kõndisime nende järgi ja õige suuna kätte leidnuna kappasime edasi! Jalad oli ikkagi suhteliselt väsinud ja roosivälja juures lehtlas maha istusime, oli tükk tegu, et sealt uuesti püsti saada.
Koju igatahes läksime marsaga – ühtegi sammu ei oleks mina enam suutnud teha. Ja orienteerumine käis meil, nagu ka marsajuhile selgeks tegime, mere järgi! Kui rand paistis, oskasime igalt poolt koju minna! Ja kusjuures, marsajuht kiitis mu vene keele oskust;)
Käisime enne kojuminekut veel ujumas ja ma ostsin omale juba ammu silma jäänud suured päikeseprillid (45 UAHi);) väikeseid krevette ja väikese vardatäie küpsetatud merikarpe ka. Krevette oli küll paha koorida, sest nad olid NIII väikesed.. aga karbid olid väga head. Ja prillid sobisid ka ilusti.
Kodus sõime (mureleid jälle) ja hakkasin vaikselt ellu viima operatsiooni “Ede kinno”. Nimelt vaatas meile igalt poolt vastu plakat mingi gängsterfilmi paroodiaga, kus naeratas laialt ka minu idapoolne lemmiknäitleja Dmitri Duzhev (enamustele tuntud kui “Brigaadi” Kosmos). Ja siis ma seebitasin ja seebitasin ja lubasin lausa pileti välja teha.. Pealegi, ei olnud meil midagi targemat teha.. (no kindlasti oleks olnud, aga ma ju niii tahtsin kinno minna) juua väga ei viitsinud ja meie Dima ja Co olid 23.00-ini “tööl”!
No igatahes kinno ta tuli.. ja pärast kirus mind pikalt ja pidevalt.. sest film – no tõesti – oli täiesti ajuvaba ja kui mina vähemalt lasin oma silmadel Duzhevi peal puhata, siis Edele ta isegi ei meeldi (kuigi ma ei saa aru, KUIDAS see võimalik on?)
No ja peale filmi saime siis poistega (mitte meestega) kokku.. täna olid neil uued sõbrad kaasas.. mulle jäi meelde nii palju, et neli neist olid Dimad ja üks oli Zurik..
Zurikule ei jäänud Ede nimi kuidagi meelde.. Küsis kord Edelt ja siis kindluse mõttes minult ja uuesti Edelt.. :D aga ta oli tõesti väga lahe tüüp.
Meile oli hakanud silma tänavareklaam “Super Mega Dance Club Matrix” reklaam ja siis mõtlesime sinna minna. Eesti klubisid me kumbki ei salli (polegi vist sel aastal Eesti ööklubis käinud), aga välismaal tundub klubitamine millegipärast üks lahedamaid asju üldse. Aga läksime me hoopiski piljardit mängima – mingi HULL urgas oli – diivan, kuhu istusin, tervitas mind torkivate vedrudega ja.. no üldse. A noh, omaette eksootika jälle. Tagusime natuke piljardit ja suutsin Dima viia nii kaugele, et ta mulle pistaatsia pähkleid puhastas.. Küsisime veel, kas pistaatsia pähklitel ja sõnal “pistetz” on midagi ühist? Ja millegipärast ajas see kõiki neid väga naerma.
Ja siis ma avastasin, et üks Dimadest - KOSMOS - on täiega lahe – selline mõnus volask! Tolgus ruudus – WOW! Silmapilk armusin ära! Ja siis käisime veel kuskil lauahokit mängimas ja rannas – no musta Musta merre ei julgenud ma never ujuma minna.. Kuigi Kosmos läks ja oleks kah tahtnud minna.. aga vot ei julgenud.. Ede ütles veel, et seal elab Loch Ness ja meie oma jalgu öisesse merre ei tõsta. Millegipärast tegi see jälle kõigile jubedalt nalja. Hängisime siis niisama rannas ja mina klõpsutasin Kosmose aparaadiga pilte..
Ede ajas vahepeal meile (minu tungival nõudmisel) Kosmose telefoninumbri välja! Ja ütles mulle, et pane vähemalt suu kinni kui teda jõllitad.. Ma küll omast arust ei jõllitanud, aga.. väga võimalik, et ikkagi jõllitasin, sest ta oli lihtsalt nii lahe.. :D
Ja siis norisin Edet, et näed siis, mulle nii Kosmos meeldib ja sina seal sebid tema numbrit:P No õnneks ta Edele ei meeldinud (ma jälle ei saa aru, kuidas – aga.. õnneks)! Mina igatahes olin täiesti head over heels.. :D Kosmos-Kosmos.. sirgeldasin tema nime järgi südametega hüüumärke ja tundsin end üldse nagu 16-aastane!
Koju jõudsime täiesti normaalsel ajal, sest järgmine päev oli meil ees ekskursioon kanjonisse ja tahtsime triksis-traksis olla, sellepärast eriti ei tinistanud ka. Igatahes tüütasin Ede oma Kosmose-juttudega täiesti ära;)
JALTA: DAY 5
Täna on meil kanjonipäev. Võtsime kaasa ka rätikud ja ujumisriided (seal pidi olema mingi koht, kus saab ujuda ja boonusena hoiab see vesi veel noorena ka). Buss läks meile juba tuttavast bussipeatusest. Seekord pidime sinna omal käel minema, eelmine kord oli giid kaasas.. ja saime ilusti hakkama kah – ainult et esimese hooga kappasime õigest teeotsast mööda ja alles Lenini juures avastasime, et oleme vist liiga palju otse kõndinud.. Õnneks aega oli ja jõudsime ilusti bussi. Jälle nii 10-12 inimest + giid. Tänane giid oli palju vaiksem, ja jumal tänatud!
Kanjonist kui sellisest polnud alguses üldse mingit märki – kõndisime nagu metsas, kodused kased ümberringi. Tee läks küll nii, et ühelt künkalt teisele.. ja giid oli ikka eriliselt kiire jalaga.. mul oli veel varvas katki ja kui siis end ära plaasterdasin, pidin ikka väga kappama, et teistele järele jõuda.. Lõpuks oli mul keel vesti peal ja kui teiste juurde jõudsin, olid nemad juba piisavalt puhanud ja valmis edasi kappama. No tore-tore.
Lõpuks jõudsime välja nö nooruse vanni juurde, milles suplemiseks paluti ka rannariided kaasa võtta. Olimegi siis need kaasa tassinud, ise veel arutasime, kuidas need asjad kottides kõige vähem ruumi võtaksid.. Ja kombineerisime hommikul oma rannarätte nii mis hirmus. Aga.. ujumine jäi meil ära, sest vesi oli 7-11 kraadi ehk siis maakeeli KÜLM. Loomulikult ei olnud keegi meid sellest teavitanud või siis polnud me jälle tähele pannud.. Ujuma ei sundinud meid ükski vägi.. suutsin vaevalt pildi tegemiseks jalad korraks vette torgata, aga pildil on mul nii krimpsus nägu, et.. isegi albumisse ei kannata panna seda:P
Saime endale ka Peterburist pärit sõbra, Misha, kes oli vaimustuses Tallinnas ja Vana Tallinnast. Äärmiselt lahe tegelane. Ja nagu ma rõõmuga avastasin, paraneb vene keele oskus mitte päevadega vaid tundidega. Ma olin juba täiesti võimeline SUHTLEMA ja päris sujuvalt kohe! Pärast jõime Mishaga ja veel ühe onuga veini, kusjuures degusteeriti ja mehed juua ei tahtnud.. aga õnneks meie olime nõus ka topelt degusteerima;)
Terve tagasitee bussis oli meil shalllaaa-laaa-laaa.. rääkisime ja naersime terve tee.. Võtsime armsas eesti keeles kõik mehed nii siit kui sealt ükshaaval ja otsast lõpuni läbi..
Koju jõudes sumises pea veinist ikka väga ja väga.. jäime lausa poole sõna peale magama.. Õnneks läksid silmad õigel ajal lahti ka;)
Õhtul võtsime siis nõuks selle Super Mega Dance Club Matrixi üle vaadata.. No ja vot see oli tõesti KLUBI! Kõigepealt kulutasime õige koha otsingule julgelt tunni, kuigi olime sealt eelmistel päevadel mitmeid kordi mööda käinud. Helistasime veel mingile kohalikule tibile, et teed küsida.. No ja lõpuks kohal, võtsid meid uksel vastu tõelised kapid. No vot turvamehed, kes tõesti on TURVA MEHED. Olen kuulnud, et meie klubide omad on naljanumber.. need seal igatahes ei olnud.. Ja vaatasid nad meid sellise pilguga, et minul jooksis pool elu silme eest läbi.. Kui nad siis meid kassa juurde juhatasid, ei julgenud me mitte iitsatadagi, et reklaam lubas naistele 23-ni tasuta sissepääsu.. ok, ostsime piletid ära ja astusime lifti. Kui lifti uksed sulgusid, hingasime mõlemad kergendatult.. kuid vaid korraks. Üleval võtsid meid vastu VEEL hullemad kapid.. Nendele pidime piletit näitama ja vastu saime templi käeseljale.. brrrr..
Lõpuks olime siis klubis ja kogu see kadalipp oli end kuhjaga ära tasunud. Seal oli hea muusika, palju ruumi, palju õhku..
Tantsida oli mega! Ja kui palju oli ilusaid naisi.. kui mina oleks mees, siis ma raudselt elaks Jaltas:P Mehi muidugi ka – üks selline, kes täpselt nagu minu soove arvestades kokku pandud: lühikest kasvu, kurja näoga ja valgete hammastega.. :D
Igatahes lõime klubis suurima heameelega tantsu.. seal oli kohe tõesti selleks ruumi.. ja õhku.. ma olin täitsa vaimustuses..
Kuna kõik meie raha oli läinud “naistele tasuta” pileti peale, siis saime ainult klaasi Coca-Colat osta, aga ikkagi oli väga lahe! Koju jõudsime 2 ajal.. kained ja väsinud, aga õnnelikud. IRW:P
JALTA: DAY 6
Täna tahtsime rannas olla, aga kuna ilm oli natukene liiga pilves, siis võtsime ette käigu delfinaariumisse.. Polnud aimugi, kuhu minna, aga õnneks oli meil kohalik kaart, mille järgi siis minema hakkasime.. Sõitsime trolliga linna ja küsisime esimeselt ettejuhtuvalt marsajuhilt, kus siin delfinaarium on.. Üldiselt juhatavad kohalikud hea meelega teed. Marsajuht aga tema küsis, kumba delfinaariumit te tahate.. Mina vastu, et sinna, kus delfiinid on.. ahaa, siis minge sinnapoole..
Huvitav, kes siis seal teises delfinaariumis on?
Delfinaarium asub Jalta Inturist hotellis.. Ja kohale jõudsime koba peale täiesti õigeks ajaks. Hästi armsad on delfiinid küll.. :D nad joonistasid veel pintsel suus, pildi.. mida ma nii tahtsin omale, aga kuna puhkus hakkas juba lõppema, siis oli ka minu raha otsakorral.. Pärast läksime jala oma hotelli tagasi. Õnneks meeldib Edele ka kõndida.
Sadamasse oli mingi hispaanlaste kruiisilaev maandunud ja meil avanes võimalus kuulata muud keelt peale vene keele.. Paar korda olin isegi inglise-vene tõlgiks.. väga seff!
Suveniire mõtlesime ka osta, aga kuna seal midagi erilist ei olnud, siis jäin lootma oma kaasaostetud koduveinile..
Käisime kodus, sõime (mureleid) ja läksime õhtul välja, istusime mere äärde maha ja mõtlesime lihtsalt kahekesi naisteka-stiilis juttu ajada (nagu me vähe rääkinud oleks), koksi juua ja merd vaadata.. loomulikult kukkus meie plaan läbi. Otse meie pinkide ette ilmus tänavamuusik, kes vägagi raputava kontserti andis.
Paar rida allpool pidasid kohalikud kellegi Andrei sünnipäeva. Imbusime Vova abiga nende seltskonda – eesmärgiga Nemiroffi vodkat proovida.
Kusjuures see Andrei (ma isegi ei mäleta, milline ta välja nägi) tahtis mulle kangesti oma telefoninumbrit anda. Andsin talle oma telefoni ja ütlesin, et eks sa siis kirjuta ja joonista sinna.. Ja siis oleks tema tibilt äärepealt vastu vahtimist saanud.
Sealt seltskonnast üks pidas vajalikuks mulle ja Edele tänavakaupmehelt lilled osta... aga minul õnnestus enda luud sellele tänavamuusikule kinkida.. Eriti õnnelik ta nende üle ilmselt polnud, aga peenraha ei olnud mu ka kuskilt võtta.. Ta tegi väga head näo ja suudles mul kätt!
Sünnipäevaseltskonnaga jõlkusime kokkuvõttes hommikul viieni ringi.. Koperdasime mööda Jaltat ja ajasime juttu. Need olid meil ka esimesed tuttavad, kes natukenegi inglise keelt mõikasid.. mina pidin küll vahest Edele ja tema –hmmm- austajale tõlgiks olema. Ise eelistasin vene keelt, sest no sellest englishist oli praktiliselt võimatu üldse midagi aru saada.
Need veel vabandasid ette-taha, et ei teadnud raha kaasa võtta ja ei saa meid nüüd kuskile viia.. Mina siis “lohutasin”, et chill ometi, ega meil pole ka raha! Ja kus kutid läksid puhevile ja olid valmis või nahast välja pugema, et oma maksejõulisust tõestada. Nagu mind tõesti huvitaks!Koju jalutades nägime lausa päikesetõusu.. ja koju jõudes olin ikka väga-väga läbi omadega.. aga vähemalt ei vedanud mälu alt seekord.
JALTA: DAY 7
Täna siis meie viimane päev Jaltas. Läksime randa. Kuna vesi oli täna millegipärast külm (hoovuste-teema), siis ujuda ei saanud. Mind isiklikult see ujumine nii väga ei huvitagi, võtan parema meelega lihtsalt päikest.. Ede läks küll vahepeal linna peale “jalutama”.. Ma siis muidugi kahtlustasin, et neil raudselt Kosmosega (seesama, kellesse mina sekundipealt ära armusin) mingi treff ja Kosmos palus tal seda teist tolgust (mind siis) mitte kaasa võta. Nii ma siis praadisin end päikese käes ja genereerisin paranoiasid.. Ede muuseas, nagu ta mulle rääkis, külastas hoopis kohalikku turgu ja proovis granaatõunamahla.. pidi väga hea olema.
Siis olime veel natuke rannas ja läksime koju. Õhtul siis saime kokku Kosmosega (jehhuuu!).. väike Dima oli tal ka kaasas. Nad tõid meile kokteile ja istusime nendega natuke mere ääres ja ajasime juttu. Siis läksime restorani, kus jõime Nemiroffi (küll on hea vodka) ja sõime sooja võileiba.. Saime aimu ka Kosmose inglise keele oskusest: hot sandwitch – uuu:D Aga väga armas oli ta endiselt:D Suured pruunid silmad.. ja õpetasime teda veel ropendama.. aga no mina ei suutnud talle küll ühtegi roppust õpedada.. No kuidas sa vaatad talle otsa ja korda erilise aeglusega t*ra või m*nn vms.. Ede õpetas. Ja Ede andis ka laua alt vahest jalaga mulle vastu jalgu kui liiga kauaks teda vahtima jäin.. ja seda juhtus suhteliselt sageli!!
Kusjuures, saime teada, et tal on KASASHTANI kodakondsus – ma olen alati kartnud igasuguseid tsukse.. noh, eks elu teebki eelarvamuste suhtes omad korrektiivid.
Võtsime siis tooste igasuguste tegelaste ja kohtade ja asjade terviseks (nt Dimade terviseks, Eesti terviseks, Jalta terviseks, meie terviseks ja teie terviseks ja terviseksi terviseks) ja siis on mul jälle pildike puudu.. :D
Sõna terviseks pakkus neile muidugi palju nalja, aga see kehtib ka kõigi minu välismaa tuttavate puhul. Ja kindlasti mitte ainult nende puhul.
Kuhugi me igatahes läksime ja istusime vahepeal mingis taksos.. aga sellest ma suurt ei mäleta. Lõpuks igatahes jõudsime mingisse pimedasse metsa välja.. Kummaline, et mingi hirmu ei olnud.. Sisuliselt me olime ju maani täis, koos jumala võõraste meestega jumala võõras kohas.. Normaalne!
Kuskilt ilmus välja mingi kompott ja paar banaani..
*Kusjuures, mind paneb imestama see, et nad oma loodust üldse ei hoia. Selle kirjeldamiseks järgmine seik: Ede sõi banaani ja üldiselt ju banaanikoori maha ei visata.. Ede siis hoidis neid kombekalt käes. Kosmos siis küsis, et miks sa neid käes hoiad.. anna siia, ma viskan ära. No ja siis võttis koored ja viskas.. maha:P Ede pärast veel naeris, et nagu ma ise ei oskaks asju maha visata.
No ja siis me kakerdasime mööda pimedat metsa.. Eriti ajasid naerma poiste “ettevaatust, ärge sinna astuge” hoiatused – sest no mitte midagi ei olnud ju näha. Täiesti kottpime oli. Ja mul olid veel eriti kõrged kingad ka jalas.
Lõpuks jõudsime mingi järvekese äärde.. mis Kosmose jutu järgi oli Jalta veevõtukoht. Konnad krooksusid ja tähistaevas ja.. jube ilus oli. Mingi täiesti haige emotsiooni ajel avaldasin soovi ujuma minna. Kosmos muidugi oli kohe nõus ja siis ei julgenud ma enam öelda ka, et ega ma tõsiselt ei mõelnud.. pealegi tahtsin ma jubedalt Kosmosega ujuma minna:D No ja siis ujusime.. küsisin veel vaikselt selle Loch Nessi kohta.. et äkki siin järves ka elab keegi.. Kosmos ütles, et Loch Ness juba ammu magab ja ujuda on täiesti turvaline. Vesi on hästi soe ja tume.. kuidagi eriti sürr tunne.. ujuda mustas vees, musta taeva all.. Igatahes väga suur see järv ei olnud, sest varsti olime teisel kaldal..
Istusime siis järvepõhja maha.. ma teesklesin ikka, et olen hullult väsinud (tegelikult ei olnud), et ei peaks kohe tagasi ujuma.. ;)
No ja siis vahtisime seal.. vesi oli soe-soe, meie kohal täheline taevas, ümberringi krooksusid konnad.. näha polnud peale tähtede mitte midagi – nagu kotis oleks.. koos Kosmosega;) mmm:D Hästi armas hetk igatahes!
No ja nagu heade hetkedega ikka (eriti veel minu puhul) – saavad need ruttu läbi. Külm hakkas ja siis ujusime tagasi ja panime riidesse.. krrr kui külm:S midagi öelda ka ei julgenud – sest kes käskis vette ronida:P
Kuna Kosmos ja väike Dima olid naabrid, siis läksime nende juurde teed jooma. Mõlemad nad elasid vanematega (kes loomulikult magasid öösel) ja Edega koos oleks me ilmselt hullu möllu teinud, läks Ede Kosmose juurde teed jooma (no jah – Kosmos nimelt rääkis n-a-t-u-k-e-n-e inglise keelt ka ja pealegi meeldis Ede talle ka) ja mina väikese-Dima juurde. Aga mul oli juba selleks ajaks vene keel suus (nagu vene keel = mitte vene keel). Dima veel räägib, et ole tasa.. tal vanemad ja väike õde magavad.. no ja ma siis proovisin hästi sosinal rääkida, aga loomulikult koperdasin trepil oma kõrgete kingade otsa.. üks jube kolin käis. (Ede olevat Kosmose juures suure hunniku kassette samasuguse või veel suurema kolinaga ümber ajanud).
No siis istusime väikese-Dimaga tema rõdul ja jõime teed. Kusjuures jube ilus vaade oli Jaltale – avastasin, et Jalta on päris kaugel ja üritasin välja mõelda, mitme tunni pärast meil Moskva rong läheb. Ei õnnestunud.Siis on mul jälle mälust paar pilti puudu.. igatahes mingil hetkel istusime me juba kõik Kosmose juures.. tal oli isegi netiühendus – nii me siis lugesime rate.ee horoskoopi, vaatasime korraks orkutit  ja see, et kuskil majas keegi magab, meid eriti ei huvitanud. No siis Ede läks mingi hetk koju ja mina jõlkusin veel Kosmose juures. Siin mõtleb igaüks oma rikutuse tasemel, mina ütlen, et lihtsalt jõlkusin seal, kes ei usu – oma viga.  
Hommikul igatahes pakkus ta mulle kirsse.. ilmselt korjas ta need oma aiast. Kaks võimalust – kas tal midagi muud ei olnud või oli tal meeles, et mulle kirsid jubedalt maitsevad.
Siis sebis ta mulle mingi küna, et ma ikka õigeks ajaks rongi peale jõuaks.. hihi, tee peal veel Ede helistas ja õiendas.. ma olin ka muidugi koju jõudes madalam kui muru. Ja jube unine.
JALTA: CLOSING
Hommikul olime väga-väga väsinud ja peaaegu magades sõitsime Simferoopolisse välja.. ootasime rongi ja mängisime kaarte – mina veel võitsin kogu aeg – no jah, ega ei saagi armastuses vedada kui pead kohe, kui midagi toimuma hakkab, koju sõitma:P Seekord sattus meile eriti kuri vagunisaatja. Põrnitses pikalt meie Eestist ostetud pileteid.. aga lasi ikka rongi meid lõpuks. Ja kohe, kui me vagunisse jõudsime, vajus mul silm kinni.. No selline väsimus, et sure maha. Seekord olime õnneks kahekesi 4-ses kupees ja ruumi oli sellevõrra rohkem. Kui rong ühes Ukraina jaamas peatus, tõime kahepeale (Edelt raha ja minult toomise vaev) paar kilo kirsse, mida siis sõime.. Uni kummitas mind ikka väga-väga.. 24 tunnist rongisõidust magasin mina julgelt 20 tundi.. aga olin ju eelnevad 2 ööd täitsa üleval olnud ka.. Haigutan igal võimalikul ja võimatul juhul ja silmad ei püsi ka parima tahtmise juures lahti. Kõige jubedam oli piirikontroll. Proovi sa mõistlikku nägu teha kui lõuad koos ei seisa ja silmad kinni vajuvad.. FÜÜSILISELT raske oli. Ja tegelikult oli seal rongikupees isegi rohkem ruumi kui Kosmose urus.. aga see selleks. Sellest päevast mu erilisi mälestusi ei olegi, sest on SELLINE uni, et tõesti.. Järgisel päeval olime Moskvas! Moskva. Mu arm! Seekord siiski leidsin, et peale sellist rahulikku ja armast kohta nagu Jalta mõjub Moskva .. ma ei tea, millena. Hullumajana ehk? Meeletult raske oli selle tempoga kohaneda. Nii palju inimesi, kogu aeg selline tempo.. Moskvas elades harjusin sellega ja nautisin seda rattas-olekut täielikult, ei osanudki jalutada enam.. kogu aeg oli tamp taga ja see andis energiat. Nüüd aga olin esimese poole päevaga laipväsinud. Lühidalt: esimesel päeval käisime loomaaias ja vaatasime üle PINGVIINID, valge tiigri, kaelkirjaku ja flamingod. Õhtul käisime Poklonnajal (ja ma suutsin ära eksida, kuigi olen seal ikka kümneid kordi käinud). Teisel päeval vaatas Ede Vladimiri üle ja mina tõin endale samal ajal maailma parimat tsellukreemi, siis sõitsime laevaga natuke mööda Moskva jõge ja õhtul maandusime väsinuna hotelli. Arbatil koperdamise asemel ostsime viimaste rahade eest kokteile ja veetsime õhtu kaarte mängides ja klatsides hotellitoas. Järgmisel päeval lennujaamas unistasime juba Rama Crème Bonjouriga Rukkipalast ja Helluse rabarberi-kaera jogurtist.. loomulikult ka oma vannist ja oma voodist. Üldse kõige parem koht maailmas on minu voodi. Kuidagi eriliselt õnnis tunne oli sinna pikali visata.. mmm.. reisimälestused peaks pikaks ajaks hea une tagama.. Vähemalt järgmise korrani!