Jalta/2005

Eessõna: tekst muutmata, mõned asjad nüüdseks totaalselt muutunud, aga 7 aastat tagasi nii oli ja ei viitsi siin tsenseerima hakata:) Vot tak!

Intro:

Kaks nädalat enne: Edel õnnestus rääkida kaks viimast aastat Jaltas puhanud tüübiga. Ja see oli kasulik rääkimine! Kuulasin suu ammuli ja Ede olevat seda tüüpi samamoodi kuulanud. Et siis: hotell, mida tahtsime broneerida, asuvat suhteliselt kaugel ja on vastupidiselt meie varasematele arvutustele kallis. Mägimatk, mida tahtsime siit neti kaudu osta, olevat lausa uskumatult kirves (135 euri/kaks päeva/kaks kärssa) ja et kohapealt olevat samasuguseid matku saada 60 UAHiga (Ukrania grivna, mille meie kohe mugavuse mõttes uahiks kutsuma hakkasime). Ja veel saime teada, et kohalikul turul on võimalik asju “proovides” mitu päeva järjest kõht täis süüa.. Mitte et turutädide rottimine meie reisiplaanidesse kuulub, aga võtsime info siiski teadmiseks.

Marsruut: Tallinn-Kiiev (lennuk), Kiiev-Simferoopol (rong), Simferoopol-Jalta (maailma pikim trolliliin), Jalta-Simferoopol (marsa), Simferoopol-Moskva (rong), Moskva-Tallinn (lennuk)

Eesmärk: Hästi palju Jaltat näha ja kohalikega suhelda. Kohalikke kokteile degusteerida. PUHATA selle sõna kõige otsesemas mõttes.

Hoiatus: kuna olin juuksed tumedaks värvinud, hoiatati mind, et ega ma seal sellisena meestele silma ei jää. Kuna ei läinud sinna seksiturismi harrastama, siis kehitasin sellise statement’I peale vaid õlga. Pealegi osutus see valeks.

Algus: Kolm eelmist päeva ja ööd olin sisustanud töökohustuste lõpetamisega ja asjade pakkimisega. Tallinna Lennujaam tundus turvaline, kodune ja selge.. Ometi suutsime me lennule registreerima asudes valesse sappa seista – ma ei saa tegelikult siiani aru, kuidas selline asi üldse võimalik on. Mind saatma tulnud sõber vangutas selle peale väga murelikult pead ja palus enne rongi istumist kindlasti veenduda, et tegemist on ikka rongiga. Ema hoidis kahe käega peast kinni ja ainult naeris.. Selline algus siis!

Tegelikult olin ise vist rohkem sabinas – passikontrolli minnes lausa tundsin kuidas jalad all värisesid.. Ikkagi tundmatu maa, kaaslaseks sõbranna, kes samasugune “möh, mis-toimub” tegelane, vene keele oskus pole kah kõige parem, hotelli meil sihtkohas broneeritud polnud.. Kas ja kuidas see seal kõik toimuma hakkab? Ja kas me üleüldse tagasi jõuame? Selliste mõtetega astusin lennukisse.

Kiievis polnud küll enam aega pead murda.. Passikontroll võttis aega julgelt üle tunni.. ja see saba, kuhu meie seisime oli loomulikult see KÕIGE aeglasem.. Olin üldse viimane inimene meie lennukist, kes passikontrolli läbis.. Ja pidin taluma venekeelset peedistamist: kuhu sõidad, miks, millal sünnipäev, kus sündinud.. oeh! Kui ma paranoiline oleks, siis oleks kindlasti arvaud, et ma sellele piirivalvurile meeldisin - aga õnneks ma seda ei ole:P

Peale seda ootas meid veel üks kadalipp: üks tibi tundis huvi, palju meil raha kaasas on ja kas on näiteks suveniire Ukraina sõpradele (no mis on selle küsimuse mõte?). Ede (see minu reisikaaslane) tõlgendas suveniiriküsimuse “kas te kavatsete suveniire osta?” ja vastas uhkelt et “ne znaju”.. Tibi olevat teda kummalise pilguga vaadanud ja küsinud, et “kto znajet?” Ede jälle vastu, et “ne znaju”! Päris naljakas! Õnneks polnud meil aega lennujaamas pikalt oma senist käekäiku arutada.. Istusime taksosse ja palusime eriti kiiresti raudteejaama minna.

Kodus olin rongipiletid juba üle vaadanud ja teatasin, et meil on vagun nr. 8, kohad 29 ja 31. Kuna rongi väljumiseni oli aega napilt 10 minutit, kihutasime raudteejaama jõudes kohe rongile.. Meie õnneks oli Kiievi raudteejaam tõesti LOOGILINE!

Isegi meie, olematu orienteerumisvõimega inimesed, suutsime leida õige rongi! Õnneks olid seal vagunisaatjad, kelle poole pöörduda.. seda me siis kohe ka tegime. Vormis onu vaatas piletit, kirtsutas kulmu ja kobises mulle “treti”.. Järgnevate sekundite jooksul suutsin aretada teooria, et vagun jaguneb blokkideks ja meil on kolmas blokk ja peaksime ilmselt teiselt poolt vagunisse minema. Kuid ka teine vagunisaatja vaatas meid altkulmu ja kobises “treti..” minu arusaamatu pilgu peale võttis ta mu pileti, osutas sealsele vaguninumbrile KOLM ja seletas ta nagu lapsele: vagon nomer TRI! Ja kust mina olin selle 8 võtnud? Pärast lõi pähe, et sõidame tagasi vagunis 8.
Kuna minu kolm eelmist päeva ja ööd olid möödunud töö ja pakkimise tähe all, siis oli minu uimasus mingilgi määral vabandatav.

Kupeekaaslasteks – kartsime killereid või sibulakorvikestega baabushkasid – olid meil kaks toredat naist Kiievist. Tundsid huvi Eesti vastu ja üks neist oli lausa Tallinnas mesinädalatel käinud.

Vagun ise oli nagu vagun ikka, kuigi väga kitsas. Meil olid alumised kohad, millele leidsime arvukalt plusse ja miinuseid. Peamine pluss on see, et ei pea mööda seinu voodisse ronima ja peamine miinus see, et üleval magajad võtavad sinu voodit kui tooli.

Laual oli meil suur hunnik pudeleid – nii vett, limonaadi, õlut ja ka shokolaadi ja kalmaarilõike.. Kuna mingit hinnakirja kuskil juures ei olnud, siis kahtlustasime, et need tädid on oma söögikraami välja laotanud. Nemad väitsid, et nende kraam see pole. Võtsime siis sealt pudeli limpsi ja läksime restoranvagunit üle vaatama.

See restoran asus vagunis number 10 – võite ette kujutada kui jube oli läbi nende vagunite uhada.. Lisaks avanesid need uksed kõik erinevale poole. Umbes vaguniks nr. 8 (seesama, kuhu me alguses trügida tahtsime) oli süsteem selge!

Restoranvagun ei hiilanud millegagi. Või siis hiilgas ainult halvas valguses. Akende all lauad, laudadel ruudulised linad ja lillevaas koos kollaste põllulilledega.. Kui ma oleksin vanem, oleks see pilt kindlasti nostalgiat tekitanud. See selleks. Istusime esimesse vabasse lauda maha. Mõtlesin, et prooviks siis borshi – aga otse loomulikult seda ei olnud. Toodi siis seljanka ja Edele salat. Veel toodi meile kaks viilu eriliselt vastikut leiba, mis loomulikult ka arves kajastus. Lisaks “unustas” ettekanda mulle pärast raha tagasi anda.

Ja veel: vagunisse tagasi jõudes pidime loovutama veel 2 UAH-I laualt võetud limonaadi eest. Hakkasime end vaikselt kõndivate rahakottidena tundma!

Ja rongi peldikus (mis tõesti oli sõna otseses mõttes PELDIK) vett tõmmates avanes hoopiski poti põhi ja kogu kupatus kadus sujuvalt raudteerööbastele. Mõtlesin, kuidas väiksena olin mööda raudteerööpaid hüpanud.. ja mis seal peal kõik võis olla.. oeh.

Märkamatult ongi magamamineku aeg käes. Kõrvus kumisevad hirmulood, kuidas terve kupee võidakse paljaks varastada.. Igaks juhuks topin oma koti padja alla ja tunnen end kohe kindlamalt. Kuniks Ede ütleb, et väljast poolt urgitsedes saab mu koti vägagi kergesti kätte.

Väsinud, aga õnnelikud – nii võiks meie praeguses olukorra kokku võtta. Ja ma TÕESTI ei uskunud (häbi mul olgu), et me üldse nii kaugele jõuame.. Ja fakt, et olemegi REAALSELT Jalta poole teel, tundus ikka veel uskumatu. Uni tuleb aga kiirelt ja rongi monotoonne tsuhh-tsuhh-tsuhh on pigem uinutavaks kui segavaks teguriks...

JALTA: DAY 1

Rong on Simferoopolis kell 9.00 – ja ongi aeg maha minna. Nüüd on küll värin sees, aga see on selline mõnus ootusärevus.. Kuna meil endal ei ole mitte kõige õrnematki aimu, kus on trollipeatus, siis lähme teiste sabas.. Kuidagi õnnestub meil siiski valesti minna ja peagi leiame end suurte kohvritega keset turg-tänavat.

Kasutame intuitsiooni ja ennäe – bussijaam ongi otse ees. Sealt trollipeatuse leidmine osutub aga raskeks – esiteks on seal igasugu transpordivahendeid meeletult palju ja teiseks proovivad kohalikud marsajuhid meid, maksku mis maksab, oma marsasse vedada. Üks neist juhatab meile siiski õige suuna kätte ja varsti istumegi trollis.

Ikkagi maailma pikim trolliliin – 86 km – sellega peab ära sõitma, kuigi selleks kulub 2,5 tundi. Marsa sõidab seda maad poole tunniga. Aga meie kiituseks peab ütlema, et igav ei hakanud meil selle kahe ja poole tunni jooksul kordagi.

Vahepeal vestlesid meiega koolilapsed Simferoopolist, kes tundsid elavat huvi meie ja meie reisi vastu. Rääkisid, et lähevad klassiekskursioonile ja demonstreerisid meile vaikselt kaasatangitud õllepudeleid. Noorus on hukas!

Möödusime ka kuulsast ARTEKIST ja kuna venekeelsete tähtedega polnud me kumbki veel harjunud, lugesime üheselt APTEK! Mina oma rumaluses veel mõtlesin, et issand – nüüd on keset mägesid apteeki teinud ja nii suure reklaamisildi välja pannud! No palun!

Kahe tunni trollisõidu pärast hakkasime juba teatud kärsitust ilmutama.. Kaugel see Jalta siis veel on? Õnneks ei pidanud väga kaua enam ootama. Valmistusime end ette otsima korteripakkujaid.. aga õnneks ei pidanud seda tegema. Ma ei jõudnud isegi trollist maha astuda, kui Ede oli juba ühe tädiga diili tegemas..

Meie nn maakler oli niivõrd aktiivne ja peaaegu tiris meid oma korterit vaatama.. Käratas veel teistele “hvatit” ja kui me siis nõustusime vaatama minema.. karjus ta veel kõvemini “Vova”, mispeale taksojuht Vova suurte kõrvade loperdades kohale tormas.. Paari minuti pärast kihutasime juba oma korteri poole..

Eestis olime Eestis majutuseks arvestanud umbes 700 UAH/2200 EEK nägu – reaalne hind oli aga 500 UAH/1500 EEK kahepeale!!!! Uskumatu! Ja nad veel olid rahul, et head raha said! Ka kohalikelt kuulsime, et maksame korteri eest ikka palju.. nende palgad on muidugi meie mõistes alla igasugust arvestust – aga sellest hiljem.

Korteriomanik, Pavel Petrovits, oli oma korteri üle ülimalt uhke. Tegelikult.. no jah. Vaibad seintel, kunstlilled kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades, ühes seinas laiutamas sektsioonkapp. Samas, meie jaoks põhiline, postajannaja voda (ehk siis ööpäevaringne vesi) oli olemas. Väga paljudes kohtades, isegi hotellides, on vesi siiani graafiku alusel. Ja boonusena ka külmkapp ja telekas. Sobis meile küll! Ei tulnudki luksust taga ajama ja elamiseks oli korter täiesti kõlbulik.

Hiljem selgus, et elame Jalta luksuslikumast hotellist Oreanda vaid 5-minuti jalutuskäigu kaugusel!

Pavel Petrovitsi näol oli tegemist igatahes lahke ja laheda onuga, kes meile pikalt ja laialt rääkis oma välismaale kolinud lastest ja Venemaa ja Ukraina suhetest ja sellest, kui raske on korralikult raha teenida.. Kui ta lõpuks minema läks, lõime vaimustusest käsi kokku! Meil oli korter, suur hunnik raha üle! Siiani oli kõik läinud üle ootuste hästi.

Pakkisime siis asjad lahti ja otsustasime kohe linnaga tutvuma minna. Üritasime pähe taguda meie kodutänava nime, milleks oli Tavricheskaya – aga ei õnnestunud. Kirjutasime siis üles ja läksime! Jalutasime mere äärde – mis oli meile lähedal ja tegime paar tiiru mereäärsel promenaadil! Esimene mulje Jaltast oli ARMAS!

Et mitte sinna jalutama jäädagi, otsustasime midagi tarka ette võtta. Mida, seda polnud vaja kaugelt otsida – nimelt kaikus üle poole promenaadi tädikese hääl, mis kutsus kõiki Pääsupesa lossi ja lisas erilise ohkega, et piletid on müügil “b kacce nomer tri”.. hetkeks oli kahju, et fotokas helisid ei salvesta.. Igatahes võtsime piletid ja poole tunni pärast olime Pääsupesa lossi poole teel. Laevaga.

Olime sunnitud kuulama ka giidi lintiloetud teksti kohtadest, kust parajasti möödusime.. Kuna vene keel ei ole just minu kõige tugevam külg, siis (häbi-häbi) ei viitsinud ma eriti kuulatagi, millest jutt. Nautisin lihtsalt vaadet.

Pääsupesa lossi ennast kujutasin ma nähtud piltide põhjal ette suuremana – tegelikult oli see lausa pisike.. Väga ilus loomulikult ka..

Laevast maha minnes paluti pileteid alles hoida – nende alusel saab pärast laeva tagasi! Tere tulemast! Veetsin paar närvilist minutit piletit otsides.. sellest õppetund: ära kunagi viska ühtegi paberitükki ära enne, kui sa oled ekskursioonil lõplikult ära käinud.

Üles lossi juurde ronimine oli paraja trenni eest.. aga ülevalt avanev vaade tasus igatahes ära! Lossis on praegu Itaalia restoran, aga me ei näinud seal küll ühtegi külastajat.. Tavaliselt teevad inimesed lossi ümber tiiru, klõpsivad paari pilti ja tagasi!

Kuna tulime siia siiski puhkama ja olime pikast sõidust piisavalt väsinud, siis veetsime esimese õhtu igasuguste süümekateta unenägudemaal.

JALTA: DAY 2

Veetsime päeva rannas – minu päikesenarkomaaniat arvestades vägagi mõnus ajaviide.

Korraks sõitsime kohaliku köisraudteega linna kohale – ja pidasime seda “küngast” ekslikult Ai-Petri platooks!

Olen lugenud uuringut, et puhkuse ajal pidi inimese tavapärane IQ olema ligi 15% madalam – meie puhul igatahes peab see paika!

Eestis oli samal päeva Eesti-Portugali jalgpallimäng.. ja kokkusattumus missugune – Jaltas olid Ukraina meistrivõistlused: Jalta ja Harkov! Meil polnud muidugi Ukraina jalgpalli hetkeseisust õrna aimugi, aga kuna sissepääs oli prii ja kõik eestlased nii või teisiti jalgpallilainel, siis otsustasime solidaarsusest kaasmaalaste vastu ka ennast samale lainele viia.

Staadion ise oli juba elamus: nii ebamugavaid pinke ei ole mina veel elus näinud, nagu pole ma näinud seda, et varumängijad pinkide puudumisel platsi kõrval maas istuvad.. Igatahes rahvast oli päris palju ja mäng täiesti nauditav.. aga ebamugavad pingid tegid oma töö ja üle ühe poolaja me seal vastu ei pidanud.

Õhtul läksime linna peale jalutama plaaniga proovida kohalikke kokteile ja end kohaliku ööelu-oluga natuke kurssi viia.. Plaanist kujunes väljas korralik pidu koos kohalike alaealiste “linnupoistega”, kes suvel Jaltas töötavad.

Nende töö seisnes fotode pakkumises igasuguste lindudega! Igatahes jõudsime mõne kokteili asemel proovida neid hulgim.. ja huvitav, ka vene keele oskus paranes iga joodud kokteiliga märgatavalt.

Olin Edet tüdimuseni hoiatanud, et ükskõik mida, aga ära sa jumala pärast jutu sees kogemata “pohhui” ütle.. vene keeles kasutavat seda sõna ainult põhjakiht.. No ja siis poiste küsimuse peale, kas te roppusi ka teate, olevat mina rõõmsalt teatanud, et loomulikult: nahhui ja pohhui!

No jah.. minu mälus on järgmine pilt hommik! Ede teadis rääkida, et olime neil veel külas käinud, joonud mingit veini – millest mina enamuse Dima pükstele suutsin valada – ja söönud kahepeale shokolaadi “nagu leiba”.

Lõpuks olime sõitnud koju taksoga, mida olevat juhtinud valge kübaraga tädi! Tuleb hakata kas mälu treenima või vähem jooma! Ilmselt siis mälu treenima!

PS: Koju jõudes avastasime, et kuigi vesi oli meil päeval postajannaja, ei olnud öösel seda ollagi.. Isegi hambaid ei saanud pesta! Vähemalt teame järgmisteks öödeks vett topsidesse varuda.

JALTA: DAY 3

Täna on meil plaanis ekskursioon Ai-Petri platoole. Hommik algas eelmise õhtu muljete kuulamisega.. ehk siis Ede rääkis ja mina kuulasin.. Ja nagu mul veel piisavalt paha ei olnud – avastasin, et olin oma fotoka Dima juurde maha unustanud. Great! Õnneks oli mul ta telefon – niisiis kõllasin ja palusin fotoka kiiremas korras randa tuua. Minu soov ka täideti!
Ekskursiooni olime ostnud ühest putkast, milletaoliseid on seal mitmeid.. Lihtsalt ütled, kuhu tahad minna, paned oma nime kirja, maksad raha ja saad vastu templiga paberilipaka.. Kartus, et keegi su rahaga minema kõnnib, on – nagu me avastasime – asjatu. Selline süsteem on seal juba pikalt-pikalt toiminud ja tundub, et toimib ka edaspidi.
Pileti ostmine kukkus mul enda meelest väga ilusas ja aktsendivabas vene keeles välja.. Selle illusiooni purustas müüja-onu, kes küsis, ega me juhuslikult Eestist pärit pole? Küsisin, kuhu see kirjutatud on – ja sain vastuseks, et aktsent on selline.
Pidimegi siis kohtuma täna sama putka ees, kust olime pileti ostnud. Seesama müüja-onu hakkas meile giidiks ja uuris veel enne, kas me ikka vene keelest aru saame.. Valetasime keeleoskust natuke paremaks – tegelikult ma SAAN aru, aga siis pean jutule kaasa mõtlema.. aga seda ei viitsi ju alati teha..
Marsas oli peale meie veel ca 10 inimest. Sõitsime Jaltast välja ja umbes kolmveerand tunni pärast saimegi köisraudteega üles minema hakata.
Köisraudtee kabiin oli piisavalt suur, et terve grupp sinna ära mahtus ja liikus võrreldes suusatõstukitega ikka eriti kiiresti. Väidetavalt lausa 6 m/s. Vaade oli muidugi fantastiline.. giid viskas terve tee võllanalju a la teeme sõiduki põhja augu, siis on kuristik palju paremini näha.. või et lükkaks ühe seina eest ära, aga siis on kõigile vaja Pampersid jagada.. Viimane teelõik oli kusjuures tõesti jube – tõstuk kihutas täiel kiirusel kaljuseina poole: ja oligi tõsiselt tunne, et käib üks kolks ja.. õnneks siiski ei käinud ja kohe saimegi välja astuda. Ja seda vaadet, mis sealt avanes.. minul puudub oskus seda kirjeldada!
Imelik on see, et turvalisusele kui sellisele polnud pööratud mitte mingit tähelepanu – kuristiku ääres ei olnud mingit märki.. minagi ronisin istuma kivile, lasin jalgedel tühjusse rippuda ja ei näinud enda ümber sentimeetritki toetuspunkti.. (väga võimas tunne kusjuures) ja lapsed jooksid seal vabalt ringi..
Nägime ka rohelisi sisalikke..
Pärast degusteerisime veini – ostsin sealt kaasa liitri megahead veini “Tsarskaja Notchi” – rrr – mina, kes ma muidu üldse veini ei joo, armusin sellesse kohe ära ja võtsin seda lausa liitri kaasa.
Pärast sõitsime läbi ühe kose juurest – mis on ilus kevadel, praegu sealt nirises vett suhteliselt vähe.. Giid soovitas mul veega nägu loputada, sest vesi olevat noorendava mõjuga.. ja ise pesi sama veega oma kingi.
Tagasi jõudes olime suhteliselt väsinud. Ja kuigi ekskursioon oli vägagi hariv ja huvitav, pidin endale tunnistama, et päev läbi venekeelset juttu kuulata ikkagi väsitab ära. Kogu aeg peab pingutama, et millestki aru saada.. Aga paar tundi magamist ja enesetunne oli suurepärane. Kuid mitte piisavalt suurepärane, et välja minna. Veedame õhtu kodus kirsse süües. Meie eileõhtused (häbi öelda – aga reaalselt) joomakaaslased tahavad ka täna meid näha, aga täna eelistame igasugusele lõbutsemisele magamist.

JALTA: DAY 4

Täna otsustasime naaberranna üle vaadata. Ja kui meie nö kodurand oli kivine (targad inimesed ütlevad kiviklibu, aga minu rikutud mõistus ei luba seda sõna kasutada), siis see rand oli.. munakivine! No tõesõna – suured KIVID. Aga päike oli ikkagi hea ja väga suuri laineid ka ei olnud, siis sai täitsa ujuda. Kohe nii päris merele välja.. väga vinge.. aga ma ei tohi põhja vaadata, sest seal ju paistab (erinevalt meie merest) meri läbi ja kaugel all põhja nähes hakkan ma alati kartma..
Kui olin oma päikesedoosi kätte saanud, võtsime suuna botaanikaaia poole. Enne lugesime tänavalt kätte sattunud broshüürist, et sinna on võimalik minna jalgsi läbi Massandra pargi. Käimine meile meeldib ja siis hakkasimegi astuma.. Loomulikult vedas meie kaardilugemisoskus meid alt ja ekslesime pikalt-laialt kohalike majade vahel.. Pärast kahetunnist kõndimist jõudsime lõpuks jõudsime maanteele.. ja pidime sealt veel edasi minema, enne kui bussipeatuse moodi asi paistma hakkas.. peatasime esimese suvalise marsa, mis pidi meid botaanikaaia lähedale viima.. ja see lähedal – veel pool tundi kiiret kõndi.. Kohale jõudes olime mõlemad ikka suhteliselt väsinud..
Aga botaanikaaed oli muidugi ilus, seal oli rooside näitus, sekvoiad ja igasugused muud huvitavad lilled.. viidad, kuidas käia, olid paigutatud nagu Jumal või kes iganes oli juhatanud – mingit loogikat asjas ei olnud. Aga haakisime ennast vahelduva eduga erinevate ekskursioonide sappa, kõndisime nende järgi ja õige suuna kätte leidnuna kappasime edasi! Jalad oli ikkagi suhteliselt väsinud ja roosivälja juures lehtlas maha istusime, oli tükk tegu, et sealt uuesti püsti saada.
Koju igatahes läksime marsaga – ühtegi sammu ei oleks mina enam suutnud teha. Ja orienteerumine käis meil, nagu ka marsajuhile selgeks tegime, mere järgi! Kui rand paistis, oskasime igalt poolt koju minna! Ja kusjuures, marsajuht kiitis mu vene keele oskust;)
Käisime enne kojuminekut veel ujumas ja ma ostsin omale juba ammu silma jäänud suured päikeseprillid (45 UAHi);) väikeseid krevette ja väikese vardatäie küpsetatud merikarpe ka. Krevette oli küll paha koorida, sest nad olid NIII väikesed.. aga karbid olid väga head. Ja prillid sobisid ka ilusti.
Kodus sõime (mureleid jälle) ja hakkasin vaikselt ellu viima operatsiooni “Ede kinno”. Nimelt vaatas meile igalt poolt vastu plakat mingi gängsterfilmi paroodiaga, kus naeratas laialt ka minu idapoolne lemmiknäitleja Dmitri Duzhev (enamustele tuntud kui “Brigaadi” Kosmos). Ja siis ma seebitasin ja seebitasin ja lubasin lausa pileti välja teha.. Pealegi, ei olnud meil midagi targemat teha.. (no kindlasti oleks olnud, aga ma ju niii tahtsin kinno minna) juua väga ei viitsinud ja meie Dima ja Co olid 23.00-ini “tööl”!
No igatahes kinno ta tuli.. ja pärast kirus mind pikalt ja pidevalt.. sest film – no tõesti – oli täiesti ajuvaba ja kui mina vähemalt lasin oma silmadel Duzhevi peal puhata, siis Edele ta isegi ei meeldi (kuigi ma ei saa aru, KUIDAS see võimalik on?)
No ja peale filmi saime siis poistega (mitte meestega) kokku.. täna olid neil uued sõbrad kaasas.. mulle jäi meelde nii palju, et neli neist olid Dimad ja üks oli Zurik..
Zurikule ei jäänud Ede nimi kuidagi meelde.. Küsis kord Edelt ja siis kindluse mõttes minult ja uuesti Edelt.. :D aga ta oli tõesti väga lahe tüüp.
Meile oli hakanud silma tänavareklaam “Super Mega Dance Club Matrix” reklaam ja siis mõtlesime sinna minna. Eesti klubisid me kumbki ei salli (polegi vist sel aastal Eesti ööklubis käinud), aga välismaal tundub klubitamine millegipärast üks lahedamaid asju üldse. Aga läksime me hoopiski piljardit mängima – mingi HULL urgas oli – diivan, kuhu istusin, tervitas mind torkivate vedrudega ja.. no üldse. A noh, omaette eksootika jälle. Tagusime natuke piljardit ja suutsin Dima viia nii kaugele, et ta mulle pistaatsia pähkleid puhastas.. Küsisime veel, kas pistaatsia pähklitel ja sõnal “pistetz” on midagi ühist? Ja millegipärast ajas see kõiki neid väga naerma.
Ja siis ma avastasin, et üks Dimadest - KOSMOS - on täiega lahe – selline mõnus volask! Tolgus ruudus – WOW! Silmapilk armusin ära! Ja siis käisime veel kuskil lauahokit mängimas ja rannas – no musta Musta merre ei julgenud ma never ujuma minna.. Kuigi Kosmos läks ja oleks kah tahtnud minna.. aga vot ei julgenud.. Ede ütles veel, et seal elab Loch Ness ja meie oma jalgu öisesse merre ei tõsta. Millegipärast tegi see jälle kõigile jubedalt nalja. Hängisime siis niisama rannas ja mina klõpsutasin Kosmose aparaadiga pilte..
Ede ajas vahepeal meile (minu tungival nõudmisel) Kosmose telefoninumbri välja! Ja ütles mulle, et pane vähemalt suu kinni kui teda jõllitad.. Ma küll omast arust ei jõllitanud, aga.. väga võimalik, et ikkagi jõllitasin, sest ta oli lihtsalt nii lahe.. :D
Ja siis norisin Edet, et näed siis, mulle nii Kosmos meeldib ja sina seal sebid tema numbrit:P No õnneks ta Edele ei meeldinud (ma jälle ei saa aru, kuidas – aga.. õnneks)! Mina igatahes olin täiesti head over heels.. :D Kosmos-Kosmos.. sirgeldasin tema nime järgi südametega hüüumärke ja tundsin end üldse nagu 16-aastane!
Koju jõudsime täiesti normaalsel ajal, sest järgmine päev oli meil ees ekskursioon kanjonisse ja tahtsime triksis-traksis olla, sellepärast eriti ei tinistanud ka. Igatahes tüütasin Ede oma Kosmose-juttudega täiesti ära;)

JALTA: DAY 5

Täna on meil kanjonipäev. Võtsime kaasa ka rätikud ja ujumisriided (seal pidi olema mingi koht, kus saab ujuda ja boonusena hoiab see vesi veel noorena ka). Buss läks meile juba tuttavast bussipeatusest. Seekord pidime sinna omal käel minema, eelmine kord oli giid kaasas.. ja saime ilusti hakkama kah – ainult et esimese hooga kappasime õigest teeotsast mööda ja alles Lenini juures avastasime, et oleme vist liiga palju otse kõndinud.. Õnneks aega oli ja jõudsime ilusti bussi. Jälle nii 10-12 inimest + giid. Tänane giid oli palju vaiksem, ja jumal tänatud!
Kanjonist kui sellisest polnud alguses üldse mingit märki – kõndisime nagu metsas, kodused kased ümberringi. Tee läks küll nii, et ühelt künkalt teisele.. ja giid oli ikka eriliselt kiire jalaga.. mul oli veel varvas katki ja kui siis end ära plaasterdasin, pidin ikka väga kappama, et teistele järele jõuda.. Lõpuks oli mul keel vesti peal ja kui teiste juurde jõudsin, olid nemad juba piisavalt puhanud ja valmis edasi kappama. No tore-tore.
Lõpuks jõudsime välja nö nooruse vanni juurde, milles suplemiseks paluti ka rannariided kaasa võtta. Olimegi siis need kaasa tassinud, ise veel arutasime, kuidas need asjad kottides kõige vähem ruumi võtaksid.. Ja kombineerisime hommikul oma rannarätte nii mis hirmus. Aga.. ujumine jäi meil ära, sest vesi oli 7-11 kraadi ehk siis maakeeli KÜLM. Loomulikult ei olnud keegi meid sellest teavitanud või siis polnud me jälle tähele pannud.. Ujuma ei sundinud meid ükski vägi.. suutsin vaevalt pildi tegemiseks jalad korraks vette torgata, aga pildil on mul nii krimpsus nägu, et.. isegi albumisse ei kannata panna seda:P
Saime endale ka Peterburist pärit sõbra, Misha, kes oli vaimustuses Tallinnas ja Vana Tallinnast. Äärmiselt lahe tegelane. Ja nagu ma rõõmuga avastasin, paraneb vene keele oskus mitte päevadega vaid tundidega. Ma olin juba täiesti võimeline SUHTLEMA ja päris sujuvalt kohe! Pärast jõime Mishaga ja veel ühe onuga veini, kusjuures degusteeriti ja mehed juua ei tahtnud.. aga õnneks meie olime nõus ka topelt degusteerima;)
Terve tagasitee bussis oli meil shalllaaa-laaa-laaa.. rääkisime ja naersime terve tee.. Võtsime armsas eesti keeles kõik mehed nii siit kui sealt ükshaaval ja otsast lõpuni läbi..
Koju jõudes sumises pea veinist ikka väga ja väga.. jäime lausa poole sõna peale magama.. Õnneks läksid silmad õigel ajal lahti ka;)
Õhtul võtsime siis nõuks selle Super Mega Dance Club Matrixi üle vaadata.. No ja vot see oli tõesti KLUBI! Kõigepealt kulutasime õige koha otsingule julgelt tunni, kuigi olime sealt eelmistel päevadel mitmeid kordi mööda käinud. Helistasime veel mingile kohalikule tibile, et teed küsida.. No ja lõpuks kohal, võtsid meid uksel vastu tõelised kapid. No vot turvamehed, kes tõesti on TURVA MEHED. Olen kuulnud, et meie klubide omad on naljanumber.. need seal igatahes ei olnud.. Ja vaatasid nad meid sellise pilguga, et minul jooksis pool elu silme eest läbi.. Kui nad siis meid kassa juurde juhatasid, ei julgenud me mitte iitsatadagi, et reklaam lubas naistele 23-ni tasuta sissepääsu.. ok, ostsime piletid ära ja astusime lifti. Kui lifti uksed sulgusid, hingasime mõlemad kergendatult.. kuid vaid korraks. Üleval võtsid meid vastu VEEL hullemad kapid.. Nendele pidime piletit näitama ja vastu saime templi käeseljale.. brrrr..
Lõpuks olime siis klubis ja kogu see kadalipp oli end kuhjaga ära tasunud. Seal oli hea muusika, palju ruumi, palju õhku..
Tantsida oli mega! Ja kui palju oli ilusaid naisi.. kui mina oleks mees, siis ma raudselt elaks Jaltas:P Mehi muidugi ka – üks selline, kes täpselt nagu minu soove arvestades kokku pandud: lühikest kasvu, kurja näoga ja valgete hammastega.. :D

Igatahes lõime klubis suurima heameelega tantsu.. seal oli kohe tõesti selleks ruumi.. ja õhku.. ma olin täitsa vaimustuses..
Kuna kõik meie raha oli läinud “naistele tasuta” pileti peale, siis saime ainult klaasi Coca-Colat osta, aga ikkagi oli väga lahe! Koju jõudsime 2 ajal.. kained ja väsinud, aga õnnelikud. IRW:P

JALTA: DAY 6

Täna tahtsime rannas olla, aga kuna ilm oli natukene liiga pilves, siis võtsime ette käigu delfinaariumisse.. Polnud aimugi, kuhu minna, aga õnneks oli meil kohalik kaart, mille järgi siis minema hakkasime.. Sõitsime trolliga linna ja küsisime esimeselt ettejuhtuvalt marsajuhilt, kus siin delfinaarium on.. Üldiselt juhatavad kohalikud hea meelega teed. Marsajuht aga tema küsis, kumba delfinaariumit te tahate.. Mina vastu, et sinna, kus delfiinid on.. ahaa, siis minge sinnapoole..
Huvitav, kes siis seal teises delfinaariumis on?
Delfinaarium asub Jalta Inturist hotellis.. Ja kohale jõudsime koba peale täiesti õigeks ajaks. Hästi armsad on delfiinid küll.. :D nad joonistasid veel pintsel suus, pildi.. mida ma nii tahtsin omale, aga kuna puhkus hakkas juba lõppema, siis oli ka minu raha otsakorral.. Pärast läksime jala oma hotelli tagasi. Õnneks meeldib Edele ka kõndida.
Sadamasse oli mingi hispaanlaste kruiisilaev maandunud ja meil avanes võimalus kuulata muud keelt peale vene keele.. Paar korda olin isegi inglise-vene tõlgiks.. väga seff!
Suveniire mõtlesime ka osta, aga kuna seal midagi erilist ei olnud, siis jäin lootma oma kaasaostetud koduveinile..
Käisime kodus, sõime (mureleid) ja läksime õhtul välja, istusime mere äärde maha ja mõtlesime lihtsalt kahekesi naisteka-stiilis juttu ajada (nagu me vähe rääkinud oleks), koksi juua ja merd vaadata.. loomulikult kukkus meie plaan läbi. Otse meie pinkide ette ilmus tänavamuusik, kes vägagi raputava kontserti andis.
Paar rida allpool pidasid kohalikud kellegi Andrei sünnipäeva. Imbusime Vova abiga nende seltskonda – eesmärgiga Nemiroffi vodkat proovida.
Kusjuures see Andrei (ma isegi ei mäleta, milline ta välja nägi) tahtis mulle kangesti oma telefoninumbrit anda. Andsin talle oma telefoni ja ütlesin, et eks sa siis kirjuta ja joonista sinna.. Ja siis oleks tema tibilt äärepealt vastu vahtimist saanud.
Sealt seltskonnast üks pidas vajalikuks mulle ja Edele tänavakaupmehelt lilled osta... aga minul õnnestus enda luud sellele tänavamuusikule kinkida.. Eriti õnnelik ta nende üle ilmselt polnud, aga peenraha ei olnud mu ka kuskilt võtta.. Ta tegi väga head näo ja suudles mul kätt!
Sünnipäevaseltskonnaga jõlkusime kokkuvõttes hommikul viieni ringi.. Koperdasime mööda Jaltat ja ajasime juttu. Need olid meil ka esimesed tuttavad, kes natukenegi inglise keelt mõikasid.. mina pidin küll vahest Edele ja tema –hmmm- austajale tõlgiks olema. Ise eelistasin vene keelt, sest no sellest englishist oli praktiliselt võimatu üldse midagi aru saada.
Need veel vabandasid ette-taha, et ei teadnud raha kaasa võtta ja ei saa meid nüüd kuskile viia.. Mina siis “lohutasin”, et chill ometi, ega meil pole ka raha! Ja kus kutid läksid puhevile ja olid valmis või nahast välja pugema, et oma maksejõulisust tõestada. Nagu mind tõesti huvitaks!Koju jalutades nägime lausa päikesetõusu.. ja koju jõudes olin ikka väga-väga läbi omadega.. aga vähemalt ei vedanud mälu alt seekord.

JALTA: DAY 7

Täna siis meie viimane päev Jaltas. Läksime randa. Kuna vesi oli täna millegipärast külm (hoovuste-teema), siis ujuda ei saanud. Mind isiklikult see ujumine nii väga ei huvitagi, võtan parema meelega lihtsalt päikest.. Ede läks küll vahepeal linna peale “jalutama”.. Ma siis muidugi kahtlustasin, et neil raudselt Kosmosega (seesama, kellesse mina sekundipealt ära armusin) mingi treff ja Kosmos palus tal seda teist tolgust (mind siis) mitte kaasa võta. Nii ma siis praadisin end päikese käes ja genereerisin paranoiasid.. Ede muuseas, nagu ta mulle rääkis, külastas hoopis kohalikku turgu ja proovis granaatõunamahla.. pidi väga hea olema.
Siis olime veel natuke rannas ja läksime koju. Õhtul siis saime kokku Kosmosega (jehhuuu!).. väike Dima oli tal ka kaasas. Nad tõid meile kokteile ja istusime nendega natuke mere ääres ja ajasime juttu. Siis läksime restorani, kus jõime Nemiroffi (küll on hea vodka) ja sõime sooja võileiba.. Saime aimu ka Kosmose inglise keele oskusest: hot sandwitch – uuu:D Aga väga armas oli ta endiselt:D Suured pruunid silmad.. ja õpetasime teda veel ropendama.. aga no mina ei suutnud talle küll ühtegi roppust õpedada.. No kuidas sa vaatad talle otsa ja korda erilise aeglusega t*ra või m*nn vms.. Ede õpetas. Ja Ede andis ka laua alt vahest jalaga mulle vastu jalgu kui liiga kauaks teda vahtima jäin.. ja seda juhtus suhteliselt sageli!!
Kusjuures, saime teada, et tal on KASASHTANI kodakondsus – ma olen alati kartnud igasuguseid tsukse.. noh, eks elu teebki eelarvamuste suhtes omad korrektiivid.
Võtsime siis tooste igasuguste tegelaste ja kohtade ja asjade terviseks (nt Dimade terviseks, Eesti terviseks, Jalta terviseks, meie terviseks ja teie terviseks ja terviseksi terviseks) ja siis on mul jälle pildike puudu.. :D
Sõna terviseks pakkus neile muidugi palju nalja, aga see kehtib ka kõigi minu välismaa tuttavate puhul. Ja kindlasti mitte ainult nende puhul.
Kuhugi me igatahes läksime ja istusime vahepeal mingis taksos.. aga sellest ma suurt ei mäleta. Lõpuks igatahes jõudsime mingisse pimedasse metsa välja.. Kummaline, et mingi hirmu ei olnud.. Sisuliselt me olime ju maani täis, koos jumala võõraste meestega jumala võõras kohas.. Normaalne!
Kuskilt ilmus välja mingi kompott ja paar banaani..
*Kusjuures, mind paneb imestama see, et nad oma loodust üldse ei hoia. Selle kirjeldamiseks järgmine seik: Ede sõi banaani ja üldiselt ju banaanikoori maha ei visata.. Ede siis hoidis neid kombekalt käes. Kosmos siis küsis, et miks sa neid käes hoiad.. anna siia, ma viskan ära. No ja siis võttis koored ja viskas.. maha:P Ede pärast veel naeris, et nagu ma ise ei oskaks asju maha visata.
No ja siis me kakerdasime mööda pimedat metsa.. Eriti ajasid naerma poiste “ettevaatust, ärge sinna astuge” hoiatused – sest no mitte midagi ei olnud ju näha. Täiesti kottpime oli. Ja mul olid veel eriti kõrged kingad ka jalas.
Lõpuks jõudsime mingi järvekese äärde.. mis Kosmose jutu järgi oli Jalta veevõtukoht. Konnad krooksusid ja tähistaevas ja.. jube ilus oli. Mingi täiesti haige emotsiooni ajel avaldasin soovi ujuma minna. Kosmos muidugi oli kohe nõus ja siis ei julgenud ma enam öelda ka, et ega ma tõsiselt ei mõelnud.. pealegi tahtsin ma jubedalt Kosmosega ujuma minna:D No ja siis ujusime.. küsisin veel vaikselt selle Loch Nessi kohta.. et äkki siin järves ka elab keegi.. Kosmos ütles, et Loch Ness juba ammu magab ja ujuda on täiesti turvaline. Vesi on hästi soe ja tume.. kuidagi eriti sürr tunne.. ujuda mustas vees, musta taeva all.. Igatahes väga suur see järv ei olnud, sest varsti olime teisel kaldal..
Istusime siis järvepõhja maha.. ma teesklesin ikka, et olen hullult väsinud (tegelikult ei olnud), et ei peaks kohe tagasi ujuma.. ;)
No ja siis vahtisime seal.. vesi oli soe-soe, meie kohal täheline taevas, ümberringi krooksusid konnad.. näha polnud peale tähtede mitte midagi – nagu kotis oleks.. koos Kosmosega;) mmm:D Hästi armas hetk igatahes!
No ja nagu heade hetkedega ikka (eriti veel minu puhul) – saavad need ruttu läbi. Külm hakkas ja siis ujusime tagasi ja panime riidesse.. krrr kui külm:S midagi öelda ka ei julgenud – sest kes käskis vette ronida:P
Kuna Kosmos ja väike Dima olid naabrid, siis läksime nende juurde teed jooma. Mõlemad nad elasid vanematega (kes loomulikult magasid öösel) ja Edega koos oleks me ilmselt hullu möllu teinud, läks Ede Kosmose juurde teed jooma (no jah – Kosmos nimelt rääkis n-a-t-u-k-e-n-e inglise keelt ka ja pealegi meeldis Ede talle ka) ja mina väikese-Dima juurde. Aga mul oli juba selleks ajaks vene keel suus (nagu vene keel = mitte vene keel). Dima veel räägib, et ole tasa.. tal vanemad ja väike õde magavad.. no ja ma siis proovisin hästi sosinal rääkida, aga loomulikult koperdasin trepil oma kõrgete kingade otsa.. üks jube kolin käis. (Ede olevat Kosmose juures suure hunniku kassette samasuguse või veel suurema kolinaga ümber ajanud).
No siis istusime väikese-Dimaga tema rõdul ja jõime teed. Kusjuures jube ilus vaade oli Jaltale – avastasin, et Jalta on päris kaugel ja üritasin välja mõelda, mitme tunni pärast meil Moskva rong läheb. Ei õnnestunud.Siis on mul jälle mälust paar pilti puudu.. igatahes mingil hetkel istusime me juba kõik Kosmose juures.. tal oli isegi netiühendus – nii me siis lugesime rate.ee horoskoopi, vaatasime korraks orkutit  ja see, et kuskil majas keegi magab, meid eriti ei huvitanud. No siis Ede läks mingi hetk koju ja mina jõlkusin veel Kosmose juures. Siin mõtleb igaüks oma rikutuse tasemel, mina ütlen, et lihtsalt jõlkusin seal, kes ei usu – oma viga.  

Hommikul igatahes pakkus ta mulle kirsse.. ilmselt korjas ta need oma aiast. Kaks võimalust – kas tal midagi muud ei olnud või oli tal meeles, et mulle kirsid jubedalt maitsevad.

Siis sebis ta mulle mingi küna, et ma ikka õigeks ajaks rongi peale jõuaks.. hihi, tee peal veel Ede helistas ja õiendas.. ma olin ka muidugi koju jõudes madalam kui muru. Ja jube unine.

JALTA: CLOSING

Hommikul olime väga-väga väsinud ja peaaegu magades sõitsime Simferoopolisse välja.. ootasime rongi ja mängisime kaarte – mina veel võitsin kogu aeg – no jah, ega ei saagi armastuses vedada kui pead kohe, kui midagi toimuma hakkab, koju sõitma:P Seekord sattus meile eriti kuri vagunisaatja. Põrnitses pikalt meie Eestist ostetud pileteid.. aga lasi ikka rongi meid lõpuks. Ja kohe, kui me vagunisse jõudsime, vajus mul silm kinni.. No selline väsimus, et sure maha. Seekord olime õnneks kahekesi 4-ses kupees ja ruumi oli sellevõrra rohkem. Kui rong ühes Ukraina jaamas peatus, tõime kahepeale (Edelt raha ja minult toomise vaev) paar kilo kirsse, mida siis sõime.. Uni kummitas mind ikka väga-väga.. 24 tunnist rongisõidust magasin mina julgelt 20 tundi.. aga olin ju eelnevad 2 ööd täitsa üleval olnud ka.. Haigutan igal võimalikul ja võimatul juhul ja silmad ei püsi ka parima tahtmise juures lahti. Kõige jubedam oli piirikontroll. Proovi sa mõistlikku nägu teha kui lõuad koos ei seisa ja silmad kinni vajuvad.. FÜÜSILISELT raske oli. Ja tegelikult oli seal rongikupees isegi rohkem ruumi kui Kosmose urus.. aga see selleks. Sellest päevast mu erilisi mälestusi ei olegi, sest on SELLINE uni, et tõesti.. Järgisel päeval olime Moskvas! Moskva. Mu arm! Seekord siiski leidsin, et peale sellist rahulikku ja armast kohta nagu Jalta mõjub Moskva .. ma ei tea, millena. Hullumajana ehk? Meeletult raske oli selle tempoga kohaneda. Nii palju inimesi, kogu aeg selline tempo.. Moskvas elades harjusin sellega ja nautisin seda rattas-olekut täielikult, ei osanudki jalutada enam.. kogu aeg oli tamp taga ja see andis energiat. Nüüd aga olin esimese poole päevaga laipväsinud. Lühidalt: esimesel päeval käisime loomaaias ja vaatasime üle PINGVIINID, valge tiigri, kaelkirjaku ja flamingod. Õhtul käisime Poklonnajal (ja ma suutsin ära eksida, kuigi olen seal ikka kümneid kordi käinud). Teisel päeval vaatas Ede Vladimiri üle ja mina tõin endale samal ajal maailma parimat tsellukreemi, siis sõitsime laevaga natuke mööda Moskva jõge ja õhtul maandusime väsinuna hotelli. Arbatil koperdamise asemel ostsime viimaste rahade eest kokteile ja veetsime õhtu kaarte mängides ja klatsides hotellitoas. Järgmisel päeval lennujaamas unistasime juba Rama Crème Bonjouriga Rukkipalast ja Helluse rabarberi-kaera jogurtist.. loomulikult ka oma vannist ja oma voodist. Üldse kõige parem koht maailmas on minu voodi. Kuidagi eriliselt õnnis tunne oli sinna pikali visata.. mmm.. reisimälestused peaks pikaks ajaks hea une tagama.. Vähemalt järgmise korrani!

Mehhiko-Guatemala-Belize/2007

18.11
Kell on 9.46, Amsterdami lennujaam. Hommikul Tallinna lennujaama jõudes olin tõsiselt väsinud. Lennukis jäin kohe magama, hommikusöögi magasin maha ja maandumise ka. Veel enne vaatasin aknast, et see Amsterdam on ju nii krdi vesine, huvitav, kuhu see lennuk maanduda kavatseb.. no ja siis ärkasin selle peale, et rattad maad puudutasid.
Lennukid on nii armsad, vahivad seal ninad püsti.. ja on lumised.. nagu minu Arti hommikuti.
Fakk, ma kogu aeg haigutan. Lennukisse saab 2 tunni pärast..
Nüüd juba lendan, veel on jäänud 6.30 lennuaega.. brrh, täitsin juba migratsioonikaardi ka ära, aadressiks kirjutasin Mexico City, eks näis, mis nad selle peale ütlevad. Yogevi kingitud amulett tekitas igatahes lennujaamas parajat segadust.. mulle vahiti ikka väga pikalt otsa. Ja lennukis on üks kuju, kellest ma aru ei saa, kas on mees või naine.. ta kannab punast liibuvat lühikest pükskostüümi ja jakki, juuksed on pikad-paksud, kõrvarõngad kõrvas.. samas rindu nagu üldse pole ja jalad on ka karvased.. lennukisõit hakkabki ajudele, pole midagi teha.

Kell 19.46
Olen Mexico Citys, hotellis Roble. Tulin metrooga ise lennujaamast. Ootan oma sõpra (edaspidi J.), kes on korraks välja läinud. Muidugi võin ma ka vales hotellis olla.. loodetatavasti pole siin liiga palju Roble-nimelisi hotelle. Lennujaamas oli sebimist kõvasti, suutsin pika ringi teha enne kui aru sain, kuhu ma üldse minema pean. Hispaania keelt ma kohe ikka üldse ei oska, selline soperdamine.. käiku läksid käed-jalad-ja-kaks-sõna ja sai räägitud küll.
Metroo – eriline urg tundus alguses, aga siiski mingi loogika on olemas. Valel pool suutsin rongi oodata ikkagi.. Rahvas siin kõige ilusam ei ole, aga on ka erandeid. Päris palju tegelikult. Muidu kõik inimesed kannavad musta-pruuni-tumesinist, üleni punases mind vahitakse ikka üsna korralikult. Hotelli leidmiseks linnas küsisin kohalikelt korravalvuritelt abi.
J. nägi päeval mingit demonstratsiooni.. keegi istus “elektritoolil” ja puha..



Hotellituba on meil täitsa OK. Elekter on siin teise süsteemiga kui Euroopas, tuleb sebida mingi junn, et oma telefoni ja asju laadida. Hotelli hoovis keegi laamendab, telekast tuleb tantsuvõistlus.. olen lennust jube väsinud ja kerin magama ära. Telekapult on ka seina sisse ehitatud.

19.11

Ärkasin selle peale, et keegi kloppis vastu ust. Jõudsin läbi une J-le kobisega, et ta ometi ukse lahti teeks.. tegelikult ta ise oligi see kloppija. Ta oli hommikul linnas koperdamas käinud, mina muidugi magasin ja oleks veel edasi ka maganud.
Kuskil 10 ajal hakkasime Teotihuacani vaatama minema. Alguses metrooga ja siis bussiga. Ilusti jõudsime kohale, paar korda pidime teed ka küsima. Buss oli eriline lobudik, minu iste oli lamamisasendis ja üles ma seda ei saanudki.. mitte et ma ka eriti üritanud oleks. Eirasin raskelt arsti soovitust tänavalt mitte süüa, eriti veel lahtiseid puuvilju osta ja varustasin end suure topsitäie kuubikuteks lõigatud arbuusiga. Jube head.
Sõitsime siis bussiga Mexico Cityst põhja, tegelikult vist kirdesse.. hullud agulid jäid teele, umbes nagu on fotodel Rio favelasid kujutatud.. Ja mingi küla, kust läbi sõitsime, olid kõik kohad lamavaid politseinikke täis, krt küll, 10 meetrit sai sõita ja siis jälle ja jälle.. Lõpuks jõudsime kohale ka, natuke alla tunni bussisõitu tuli tegelikult ainult.
Njah, selliste asjadega on nii, et mulle meeldib seal käia as long as ma ei süvene, miks ja kelle poolt ja millal need rajatud on. Põhifakte ma tean, aga mitte peast ja keda need hirmsasti huvitavad, siis toksigu wickipediasse Teotihuacan sisse.
Kunagi oli see olnud Teotihuacani linna administratiivne keskus, Surnute Allee ja Kuu- ja Päikesepüramiid. Päikesepüramiid on kõige suurem. Mööda treppe ronimist on kõvasti, aga on ka huvitav. Turiste on palju, aga enamus kohalikud: valgete jaoks pole veel see kõige õigem hooaeg.

Õhtul kakerdasime veel linnas, keskel pargis.. ostsin veel puuvilju sealt. Nüüd sööb J. ka neid.. lahe. Linn iseenesest on mõnus, kogu aeg on mingi elu.. hullult räpane küll, kõik sodi on maas.. Aga õhtul olin igatahes jube väsinud – ikka veel teen tasa oma ületöötamist Eestis, mis väljendub selles, et lähen kell 9 magama ja tõusen kell 10. Nice. J. on selleks ajaks juba hunniku asju korda ajanud.
Vahetasin veel täna raha, selline triangel.. uskumatu, pidin sõrmejälgi andma ja puha.. kurss kusjuures oli vaid natukene parem kui lennujaamas (vastavalt siis 1 usd – 10.48 ja 10.68)
Koperdasime veel õhtul linnas.. vahtisime niisama ringi ja ostsime turult 50 kohaliku raha eest selle junni, millega saab oma telefoniaku siin stepslisse pista. 50 ühikut – hmm, korralik gringo-hind sellise jublaka eest, aga sellele mõtlesime alles siis kui olime ta juba ära ostnud.
Veel külastasime Sergio Hernandeze näitust, hästi huvitav kunst tal.. kõik tööd olid inspireeritud luukeredest, mingi kahtlane vaimustus tal nende vastu.

20.11

Ärkasin jälle jumala hilja ja selle peale, et J. uksele kloppis. Krdi unetu on ta. Nüüd on kell 16.20 ja oleme terve päev olnud Antropoloogia muuseumis. Mina tulin nüüd ära, aga J. kott on minu käes ja ma ei viitsi kuskile minna ka. Istun fuajees ja kirjutan reisipäevikut. Igavesti suur on see muuseum siin, kahekordne ka veel.. sissepääsul tuli läbi turvaväravate minna. Ime veel, et sõrmejälgi ei pidanud andma. Käisime selle läbi, terve hunnik võttis aega. Tegelikult oli päris huvitav, igasuguseid tutvustavaid filme sai vaadata ja väljapanekud olid hästi mitmekesised ja haarasid palju.. aga ma olin ikka lõpuks nii väsinud. Pole seda muuseumi-inimese geeni vist..

Pärast sõin hunniku puuvilju ja läksime Torre LatinoAmerica torni.
Enne seda nägime kampa tegelasi, kes ihualasti (ok, meestel oli mingi onu pilt ees) millegi vastu protestisid. Ma võtsin selle kohta infolipuku ka, mõtlesin selle kodus ära tõlkida, aga nii rasked sõnad oli.. Nüüd siis ei teagi.
Aga see Torre nüüd.. Väidetavalt on see 183 meetrit kõrge ja tal on 45 korrust. Sealt tipust, täpsemalt 44-ndalt korruselt, saab linna vaadata. Tegemist on Lõuna-Ameerika kõige kõrgema ehitisega ja valmis ta aastal 1956. Meie jõudsime sinna kell 18.. ja kell 19 oli juba kottpime. Nägime päikeseloojangut ja linna pimedas.. tuled kõik särasid, nii kaugele.. ikka suur linn. Nii ilus oli. Väljas sai ka vaadata, seal oli veel ilusam.. aga külm.

Niisiis ma pendeldasin sisse-välja. Päris kaua olime tornis.. jube ilus oli ka, kuidagi ei tahtnud alla minna. Käisime veel muuseumis ehk siis vaatasime pilte torni kohta ja lugesime paar artiklit läbi. Siis läksime liftiga alla tagasi.. nii imelik on kõrgelt alla sõita, nagu tõuseks sul kogu sisikond kurku.
Ma pole juba kolm päeva Pepsi Maxi joonud.. Ostime ühest tänavaurust tacosid, täitsa head on need ja siis võttis J. ühe saia. Ta sööb uskumatult palju saia.
Teel hotelli noris ta mu võime(tus)t orienteeruda.. aga ma siiski leidsin meie hotelli üles. Jumala kobalt loomulikult. Keskväljakult on umbes 5-7 minutit vaja jalutada. Ja üks vastik teeületus on ka: valgusfoori seal pole, üle tee tuleb lihtsalt joosta.. kusjuures autode vool lakkab seal vaid loetud sekunditeks.
Käisime veel läbi plaadipoest, ostsin omale salsa-cumbia-merenque plaadi ja ühe reaggetoni ka. Ja võtme jätsin jälle väljapoole toa ust.. kanapea, ma ütlen.

21.11.

Lennujaamas oleme jälle. Ma kohe ei salli neid kohti. Ees ootamas lend Tuxla Gutierresesse. Ostsime piletid kassast, 1800 kohaliku ühiku eest. 24 tundi netist ette ostes oleks hind olnud 1300.. aga noh, samas hotelli eest maksime me ühe inimese hinna. Jah, ma end tegelikult ju sisse ei registreerinud, kobisesin seal receptionis, et “yo vivo con el” ja vedasin oma asjad tuppa.
Siiani on olnud väga lahe. J. on ka lahe, ta nagu pidevalt teab, kus me asume ja oskab igale poole minna, seletab ja suhtleb. Kui ta krt ainult nii kiiresti ei käiks, ma vahest lausa jooksen ta kõrval.
Ootamegi oma lendu praegu. Istun reas 3 akna all, küsisingi kohta ette. Lennukipilet on hea, paberpiletile on peale trükitud “electronic ticket” – ma pole küll eriline loogik, aga vastuolu tunnen siin isegi mina ära :P
Lennukis on nii külm. Ma ei tea, soojal maal näitab põhjakeeratud konditsioneer vist mingit kõrgemat klassi.. KÜLM ON. Lennufirma oli Aviacsa, kui see kedagi huvitama peaks.
Lennujaamast oli siis vaja saada Tuxla Gutierreze kesklinna, aga taksojuhid küsisid kõik 180P ja seda oli natuke liiga palju. Ollalala, minus räägib juba seljakotirott. Läksime hääletama. Kohe teine auto peatus. Punane põrnikas, roolis nii 35-aastane mees. Bruno, nagu me pärast teada saime. Sõitsime kõigepealt tema lapsele järgi ja siis bussijaama. Suhtlesin temaga niivõrd-kuivõrd mu hispaania keel võimaldas.. täitsa õudne, kuidas tuttavate sõnade tähendus meelde ei tule.. ja ei tulegi.
Liiklus on siin igatahes täiega loco, ruumi sõita nagu ei olegi, aga ometi nad kuidagi kihutavad ja signaalitavad sinna juurde täiega. Onu laps, samuti Bruno, istus siis taha minu kõrvale, aga minuga suhelda ta väga ei tahtnud.. vaatasin mind altkulmu ja prunditas suud.
Suur Bruno küsis meil muidugi kohe, mitu aastat me abielus oleme ja kas meil on lapsi.. nujah. Igatahes viis ta meid bussijaama ära, andis oma telefoninumbri juhuks kui peaksime Tuxla Gutierrezesse tagasi tulema ja soovis reisiks kõike head.
Ostsime piletid San Cristobali (pikk nimi on tegelikult San Cristobal de las Casas), 32P. Tuxla Gutierrezes on soe, panin esimest korda reisi jooksul päikesekreemi peale. Buss pidi graafiku järgi väljuma 13.10 ja kui me 13.05 siis mõtlesime, et on paras aeg bussi peale minna, öeldi meile, et kuhu te siis nüüd lähete, aega on ju veel küll. Welcome to manana-world. Iga bussi juures on lipsuga piletikontroll ja pagasile pandi samasugune lipik külge nagu lennukis pannakse.
San Cristobal. Armas linnake, hotell on meil kesklinnas, rõduga ja puha.

Jalutasime natuke linna peal ja ostsime Carlose käest homseks tuuri Zinacantani ja Chamula indiaaniküladesse. Carlos oli ehtne müügimees, muudkui seletas. Rääkis meile pikalt-laialt San Cristobali elust ja sellest, kuidas Palenque-maffia keelab San Cristobali giididel sinna tuure korraldada. Vastutasuks ei luba siis nemad Palenque reisibüroosid siia, aga siin jälle ei olevat eriti midagi.. segane värk. Aga San Cristobal olevat väga turvaline, politsei ei kanna väidetavalt isegi relva, piisab vaid raadiosaatjatest. Irw, noh, vahemärkusena võin öelda, et nägime samal õhtul tänaval päris mitut suure pump-püssiga politseinikku. Käisime ära linna ääres asuvas kirikus.

J. on siin laste lemmik, ühed pisikesed poisid piilusid teda autokastist ja naersid, et oi, vaadake gringo-gringo-gringo.. J. siis lehvitas neile. Nii armas.
Õhtul läksime siis linna, tiirutasime linna peatänaval, kus on palju söögikohti, poode ja mõni pubikene ka. Kuulasime ühel väljakul kohalikku Jüri Homenjat, lavaplakati järgi oli ta nimi Jose. Hispaaniakeelne süldimuusika, mis kohalikele tundus peale minevat.. sound oli küll jube, kõik krigises ja kriuksus. Edasi läksime Carlose soovitatud pubisse Revolution, seal oli küll hea muusika. Mängiti cumbiat ja salsat, pasunapoiss oli jube armas ja rahvast oli palju. Jõime mojitot ja kuulasime muusikat. Kui band lõpetas, läks J. vaatamata minu nurinale koju magama. Mina ei raatsinud, jäin sinna. Sain tuttavaks ühe mehhiklasega, 25-aastane, mingi I-tähega imelik nimi on tal.. Israel, pärast küsisin järgi. Tal olid seljani rastapatsid.. urr, väga sexy. Ta õpetas mulle salsat ka, aga ma olen ju poole kohaga puujalg, nii et midagi head välja ei tulnud. Ta rääkis hästi inglise keelt, väga lihtne oli temaga suhelda. Jõime mitu mojitot ära, pagana hästi nad siin teevad neid. Lõpuks pandi Revolution kinni ja läksime järgmisesse kohta edasi. Seal polnud live-muusikat ja ma päris hästi ei mäletagi, mis seal üldse oli.. aga mingi aeg tundus mulle, et pidutsetud juba küll ja et asi kahtlaseks ei kisuks, peaks hakkama koju minema. Kell oli muidugi alles 1.20.. aga siin läheb nii vara pimedaks, siis tundub, et mul on väga pikk ööelu seljataga.

22.11

Täna pidime vara tõusma, et indiaanikülade tuurile minna. Vahtisime veel enne natuke keskväljakul ja ma ostsin Pepsi Maxi. No vot ei saa ilma selleta. Carlos tundis meid ilusti ära. Peale meie oli bussis veel 4 inimest: Camilla – tüdruk Buenos Airesest, Miguel samuti Buenos Airesest ja siis üks hästi tore paar Zürichist, nad on 3-kuusel reisil, tulid Equadorist ja lähevad Venezuelasse. Lisaks siis veel autojuht ja giid.
Esimene indiaaniküla oli Zinacantan. Turistide jaoks nad seda peavad ja seda oli näha ka. Üks tüdruk näitas, kuidas nad käsitsi koovad.. kes tahtis, sai midagi osta. Meile pakuti mingit nende rituaalset jooki, ise nad kutsuvad seda dynamit. Hmm, maitselt nagu grappa, kanguselt jäi viinale ikka kõvasti alla.. mitte midagi kõrvetavat põhjamaa inimese jaoks. Turistide jaoks oli neil isegi dynamiti lahjem ja maitsestatud versioon tehtud, aga see oli puhta morss. Huvitav, mis saaks kui neile viina anda..
Edasi läksime nende kööki, kus oli elav tuli ja vana indiaaninaine mäkerdas maisitortillasid teha.

Täidist sai siis ise valida, oli punane ja roheline salsa, juust, oad ja siis mingi puru, mida nad saavad kõrvitsaseemneid taginarulliga rullides. Sõime siis, jumala hea oli ka. Üks tüdruk tegi veel kõigile quesedillad – juustusaid, nii hea, see juust nagu sulab ära, aga on selline hea ikka. Ja siil nende keeles on capon.
Edasi sõitsime Chamulasse, kõigepealt küla surnuaeda. Seal oli eriline läbu. Neil on komme, et kõik, mida inimene eluajal armastas, tuleb tema hauale laiali loopida. Ilmselt nad siis hirmsasti armastavad igasugu sodi, sest surnuaed nägi välja kui prügimägi..
Riste on seal erinevaid värve: sinised-rohelised on noored mehed-naised, valged on lapsed ja mustad on vanad.. minu meelest ütles ta vanade vanuseks 40+. Hästi palju oli siniseid-rohelisi riste, Carlose sõnul sellepärast, et nad ei usalda meditsiini ja käivad shamaanide juures.. järelikult nad eriti hästi ei ravi, sellepärast inimesed siis noorelt surevadki.
Turistide vastu see küla eriti sõbralik ei olevat. Meile karjusidki kaks tüüpi mäe pealt midagi.. ilmselt midagi halba, sest Carlos karjus neile vastu “idiotas”. Nojah, külalislahkusest siis nii palju. Kohalikke ei tohi ka pildistada, sest nad saavad siis vihaseks ja tulevad raha lunima.. ja proovi sa siis mitte anda.
Külas on kirik, indiaanlaste jaoks hästi tähenduslik, seal tegelevad nad oma rituaalidega. Neil on seal kaks kummalist kommet. Esiteks see, et kui on tõsine mure, tuleb kuskilt leida elus kana, see mure mingit pidi kana sisse toimetada.. ma ei saanud aru, kuidas nad seda täpselt teevad, aga kui siis kanal kael kahekorra keerata, siis pidigi mure murtud olema. As simple as that. Kohalikud seda sageli ei praktiseeri, sest kana on päris kallis, 160P.
Teine imelik komme seisneb selles, et saad pühakutelt omale igasuguseid asju paluda ja kui nad siis pole su soovi mingi aja jooksul täitnud, siis tuleb neid karistada. See näeb välja nii, et kas raiutakse käed maha või kaetakse riidega. Enamus pühakuid seal kirikus olidki ilma käteta või siis musta riide all. Näod olid neil üle maalitud, kannatav mask ette tehtud.. et ikka karistus veel karmim oleks.
Ja siis on nad Coca-Cola sõltlased. Kunagi tegid nad ise kokalehtedest omale jooki, aga nüüd joovad Coca-Colat.. hmm, neil on oma tarnija lausa ja linnas oma Coca-Cola ladu.
Rituaalideks ongi neil vaja Coca-Colat, siis seda dynamit-jooki ja küünlaid, kui on eriti raske juhus, siis kana ka.
Aga kirik ise, seestpoolt.. maas hein, põlevad sajad ja sajad küünlad, siis indiaanlased oma soigumisega. Nii karge ja rahulik oli seal, küünlad ja.. ma ei oska kirjeldada ka, mul jäi peaaegu et hing kinni, selline tunne, et oled kuskil, kus sa tegelikult ei tohi olla ja näed midagi keelatut ja ülisalajast pealt.. Carlos ütles, et me oleme nende jaoks tühi koht.
Altari ees oli eriti palju küünlaid, kaks vana indiaani naist tegid seal oma toimetusi.. valasid dynamiti ja soigusid midagi omavahel.. vaatasin neile sellise totaalselt puuga-pähe-saanud pilguga otsa. Ja siis pakkus üks vana naine mulle suure topsitäie seda nende jooki, dynamiti. Võtsin sealt ja lasin oma kaaslaste seas ringi käima.. nujah, lõpuks oli sealt veel üle poole järgi. Tagasi anda ka nagu ei sobinud ja kulistasin selle siis alla. Sain indiaaninaiste tunnustavad pilgud! Carlos ei joonud ka tilkagi, ta rääkis meile pika loo sellest, kuidas ta kunagi rock-n-roll’i bandis mängis ja alkohoolik oli.. aga ta käis mul järgi ja kinnitas, et mulle sai osaks suur au, seda nad peaaegu kunagi ei paku turistidele midagi ja ei tee neist tavaliselt üldse välja.. minule andis see naine kätt ka veel. Ta meenutas mulle nii minu Hiiumaa-vanaema.. tundsingi end hästi väljavalituna, valasin omaette paar pisaratki.. väga armas ja poweriga kogemus igatahes. Veel oli seal kirikus üks indiaanipere, mees-naine ja kolm last, üks neist lastest naeratas mulle ka nii ilusti.. kohalikega ongi vahest suhtlemine naeratusepõhine: nemad naeratavad ja siis sina ja siis jälle nemad.
Huvitav, et õues on indiaanlased hoopis teistsugused, käivad ja pakuvad oma tekke, käepaelu ja muud sodi, on sellised turumutilikult pealetükkivad ja kohati tõsiselt tüütud.. seal aga nii ürgselt rahulikud ja kuidagi hoopis teistmoodi..
Pidi olema nii, abielu lepitakse kokku pruudi ja peigmehe vanemate vahel. Nad võivad abielluda ka kellegagi väljastpoolt, aga siis toovad nad tema ka sinna.. teistpidi ei ole mõeldav. Muidu on see üsna rikas küla, raha tuleb narkoärist ja samuti kontrollivad nad mingit osa San Cristobali transpordist.
Igatahes kogu trip oli väga lahe. Carlos on ikka ehtne müügimees küll.. bussis ütles ta küll alguses, et tema on küllalt rääkinud, nüüd on teie kord.. ma sain vist ühe lause öelda ja Camilla ka ühe.. ja siis jahus ta täie hooga edasi. Lõpuks ütleski, et kui teile meeldis, soovitage mind oma sõpradele ja kui ei meeldinud, siis soovitage vaenlastele. Soovisime kõigile tuurikaaslastele kõike head ja läksime linna jalutama.
Käisime kohalikult turul, toiduasjade turul siis. See oli tõsine (t)urg, hästi räpane ja liha-osakonnas tatsas ringi terve hunnik koeri. Üldse on siin palju koeri. J. otsis taga mingit meditsiinimuuseumi, aga seda me üles ei leidnudki.. koperdasime siis niisama mööda äärelinna. Ehe värk.
Praegu istume linna keskväljakul, mina kirjutan ja J. läks pesumajja. Lähen kohe hotelli ka, loodetavasti pole meid sealt veel välja visatud.. hommikul me midagi ei öelnud ja maksime vaid ühe öö eest.
Ja vot siin on need indiaanlased tõsiselt tüütud.. raputan pead nii, et kael jääb kangeks, aga ära nad ikka ei lähe. Õnneks meeldib J. neile rohkem. Lastele kobisen ma tavaliselt “kõtt, või ma lapsendan su ära”. Tüütud või mitte, aga nad on jube armsad ka.


Hihi, kui täna hotelli jõudsin, oli J. dushi all ja vesi oli lambist ära kadunud. Saatis mind siis alla uurima, et mis värk on. Tuli välja, et kogu linnas pole vett.. tagasi tuleb umbes nii poole tunni pärast. Appi! Ma pidin naerukrambid saama.. Hea ajastus! Kuna J. polnud nõus nii kaua seebisena dushi all passima, siis läks selle nahka kogu meie pudelivesi. Aga nii naljakas oli!
Õhtul läksime jälle Revolutionisse. J. istus maha ja mina suhtlesin ühe barmaniga, armas poiss. Ta rääkis ainult hispaania keelt muidugi.. nice.. aga temaga oli nii mõnus rääkida. Ta on siin sündinud ja elanud, millestki muust ta väga ei teadnud. Jube hästi tegi mojitosid. Mingi band mängis seal ka.. kui nad vaheaja tegid, siis tahtis J. minna ühe tädi juurde mingeid saiakesi ostma, linna teise otsa. Enne kui sealt mööda jalutasime, siis ta alles küpsetas neid. Nüüd olid nad igatahes valmis, aga tädi polnud meist üldse huvitatud.. passisime seal päris kaua, enne kui ta märkas küsida, et kas tahame ka midagi.. Ostime siis 10P eest 8 väikest pirukat, juustuga olid küll jube head. Siis läksime Revolutionisse tagasi. Ma tellisin oma barmani käest mojitod ja istusime kohe esimesse lauda maha, nii et band oli kohe käeulatuses.. seal hängis üks õnnetu olemisega gringo. Mängis mingi uus band, hästi lahe saksofonimängija oli.. selline peenike ja ehtsa saksofonimängija olemisega.. õlgadeni sassis juustega ja.. ühesõnaga, armas. Siis ma tegin enda kohta väga julge liigutuse ja kutsusin selle õnnetu olemisega gringo meie lauda. Ja nagu selgus, polnud ta üldse õnnetu.. oli siin linnas juba paar kuud elanud, tal oli siin palju sõpru, ta nimi oli Philip, pärit Prantsusmaalt ja siin tegeleb ta vist arheoloogiaga kui ma õigesti mäletan.
Kui band lõpetas, otsustasime teise kohta edasi minna. Läksin enne wc-sse ja sain uksel kokku saksofonimängijaga.. kusjuures, see ei olnud nii planeeritud. Ta ütles mulle oma nime (aga ma ei mäleta seda) ja et olen very beautiful, mina ütlesin vastu, et ta mängib hästi.
Teine koht oli see, kus ma ka eile olin Israeliga käinud, aga täna oli seal reagge-muusika. Tantsisin ja tinistasin ühe Pina Colada. J. tellis õlut ja sai ühe 940 ml-ise juraka endale, olevat jubeda maitsega ka veel olnud.
Siis tuli sinna minu amigo, üliarmsate rasta-juustega Israel. Nii tore on ta.
J. läks jälle koju, aga noh.. homme hommikul ootas nagunii ees bussisõit Palenquesse, keegi peab ju puhanud ka olema.
Mingi aeg sai seal ka pidu läbi ja siis läksime mingi restorani teisele korrusele, kus oli reagge-välimusega band, kes salsat ja cumbiat mängis. Tantsisime ka natuke, kohalikud muidugi oskavad seda fantastiliselt hästi.. vaatasin neid suu lahti, tõsiselt. Kaua ei saanud olla, sest homme ju jälle vaja vara tõusta..
Israel saatis mu koju. Tal oli külm, aevastas ja turtsus seal, nii naljakas, suur sall kaelas ja paks jope.. mina olin tavalise musta dzempriga. Esimese hooga ei tundnud ma oma hotelligi ära.. lõpuks sain ikka aru. Ajasime veel hotelli ukse juures juttu. Teda ajas hirmsasti naerma, kui talle rääkisin, et kerjuste “un peso” kõlab mulle kui “un beijo”;) Israel tahtis kangesti üles tulla ja J.-ga tequilat juua, aga ma ei lubanud. Oleks ju ajuvaba kutsuda nii armas mees oma hotellituppa selleks, et ta mu sõbraga tequilat saaks juua:P

23.11

Buss pidi all olema 6.15. Mina tegin silma lahti 6.00.. kõik asjad pakkimata. Brrh, kella olin omast arust helisema pannud 5.30. Nüüd oleme õnnelikult bussis, üsna suur buss on ja me istume esimeses reas, sest siis saab J. oma jalgu sirutada. Peale meie on bussis suur hulk kohalikke + mõni gringo ka. Bussisõit igatahes on jube, tee on allamäge ja nii krdi kurviline.. arvestades veel, et olen nii 2 tundi maganud ja jõin eile päris mitu mojitot ära.. olen üle elanud kaks tõsist iiveldushoogu. Buss tegi nüüd mingis turistilõksus-poes peatuse, aga ma ei julge midagi süüa.. isu ka ei ole. J. nokib mind, et joo vähem, aga mul ei ole üldse sellest paha. Soe on, kuigi päikest ei paista. Jube tee on, tõesti, tõuseb-langeb-kurvitab nagu segane.. ja mulle oli tõesti oma isiklikku oksepeatust vaja. Tundsin, kuidas pilt eest kaob ja kogu sisikond kurku tõuseb.. J. palus bussijuhil kinni pidada.. nujah.. väga piinlik lugu.
Tee on pikk umbes nii 200 km ja sellel teel on 1200 ja veel natuke kurve.. + veel see, et tee läheb allamäge, kuskil nii 2000-lt peaaegu merepinnani välja. Õnneks hakkas ühel kohalikul ka varsti paha, nii et ma sain veel väljas olla. J. veel kirus, et keegi ei oska siis oksendamiseks ilusat kohta valida.. vahepeal oli tõesti ilus vaade alla mägedele.
Vahepeatus oli kohas nimega Aqua Azul, seal on kosed. Ilus, soe ja helesinine vesi. Koha miinuseks rahalunijate suur hulk. J. käis ujumas ka, mina tegin pilte ja kastsin oma varbad ka korraks vette.



Bussijuht on meil hea mees: ma ei tea, kui palju juuksezeleed on ta pähe pannud.. kuulab Enriquet, mulle see meeldib.. aga J. sõnul ei kuula ükski normaalne mees Enriquet. Oma bussis suhtes on ta ülihoolitsve, üks tüüp ei saanudki bussi, sest olid ujumast tulles oma püksid natuke märjaks teinud.. veega märjaks siis.
Julgesin osta ühe värskelt pressitud greibi-apelsini-sidruni mahla. Jube hea, ainult J. kirtsutas nina, et kes siis sellist haput asja joob :P
Järgmine peatus oli kose Chisol-Ha juures. Kõrgust umbes nii 9-kordne maja. Sinna kose taha sai ka mingit silda pidi minna.. J. käis, pidi olema nagu pesumasinas. Mina võitlesin endiselt iiveldushoogudega ja tegin paar pilti. Palenque.




Jube palju on liblikaid, nad on siin nii suured ja ilusad. Kuna meil giidi ei olnud, siis midagi asjalikku ma teada ei saanud. Vaatepilt oli muidugi muljetavaldav.. aga pagana pärast neil maiadel nii palju treppe vaja läks? Muudkui trambi üles-alla-üles-alla. Süda ka veel paha ju.. Kliima oli soe ja niiske, vett ma ka ei julgenud juua.. koperdasin siis seal mööda treppe, üritades J.-ga sammu pidada. Pilt ähvardas iga hetk taskusse kukkuda, kahjuks läks palju infot ja emotsioone lihtsalt kaduma. Kokkuvõttes oli siiski üsna lahe päev.
Nüüd oleme linnakeses nimega Palenque. Kirev ja elav tänavapilt siingi, aga San Cristobali aurat ei ole..



Ööbime mingis üliodavas hostelis, 180P on öö, tuba on muidugi paras urg, mingi imelik hais on siin ka. Laes on suur-suur propeller, mille me kohe käima ka panime.. Ostsime turismibüroost pileti Floresesse, juba siis Guatemalasse, hinnaks 350P. Sõime tänavalt mingi suure saia, igasugu asju oli seal vahel: liha, sinki, salatit ja isegi avokaadot. Ja J. unustas oma koti turismiinfosse, tegi juba toas paanikat, et kõik ta asjad on seal sees.. käisime sellel järgi siis. No ja tal jätkub veel julgust minu mälu norida! Käisin korra veel linna vaatamas, aga uni tuli peale ja läksin tuppa ära. Homme peab kell 6 juba bussis olema.

24.11

Kell on 7 hommikul ja oleme juba tund aega sõitnud. Äratuskella ma loomulikult ei kuulnud. J. äratas mu üles jutuga, et 5 minuti pärast läheb buss.. suslik selline, tegelikult oli pool tundi aega.
Tee pole üldse hull ja võrreldes eilsega on mul ikka väga hea olla, vaatamata sellele, et on nii vara.
Guatemala piir. Maksime mingit piiriületusmaksu 15P, edasi lähme nüüd paadiga. Enamuse bussisõidust ma magasin, nüüd ma meie bussi rahvast ära ei tunne..
Huvitav, eile öösel Palenques sadas, nii et kõik ujus täitsa.. ja hommikuks olid tänavad jumala kuivad.
Nüüd oleme Guatemalas. Siin müüakse Pepsi Lighti – juhuuu! Tulime siis bussiga Guatemala piiri äärde ja sealt paadiga mööda jõge. Paat oli selline madal, terava ninaga ja isegi mingi katus oli peal, inimesi peal umbes nii 10. Rääkisime kahe norrakaga, kes ka olevat meie bussis olnud.. nad on samuti lühikesel puhkusel, natuke üle kolme nädala, nii nagu meiegi. Pärit on nad Bergenist. Paadisõit oli lahe.. tuult ei olnud ja soe oli ka. Vedasime kihla ühe paadipoisi vanuse üle – 16 oli ta.



Guatemalas siis juba, pidime migratsioonikaarti täitma ja pärast seda istusime eriliselt logusse bussi.. nii 20 inimest see mahutas ja enne kui kotid katusele tõsteti, kästi krediitkaardid ja passid kotist välja võtta. Bussis olid peale meie ja norrakate veel inimesi, paar venelast vist.. ja siis hästi lahedad Iisraeli kutid. Tõsised hipid, ühel olid värviplekke täis hallid dressipüksid jalas – ta ütles ka, et ta maalib. Nad on 5-kuusel reisil ja kui raha otsa saab, siis lähevad Kanadasse puid istutama. Ma olen neist igatahes täiega vaimustuses.
Bussil läks vahepeal kumm katki.. kolin oli selline, et esimese hooga mõtlesin, et ajasime kellegi alla.. Öeldi, et parandamine võtab aega 10 minutit.. me eeldasime, et see 10 minutit tähendab siin vähemalt pool tundi.. aga ei, läkski 10 minutit. Ju nad on seda varem kõvasti harjutanud.



Ja üheski peatuses bussijuht bussi mootorit välja ei lülita. Irvitasime omavahel, et kui see juba kord välja lülitada, siis seda enam käima ei saa ka..
Meie giid oli Eddie, väikeste vuntsidega valges maikas keskealine tüüp.. hmm, ei kõla just väga isuäratavalt. Naljakas oli ta. Rääkis ja rääkis, jube kõva häälega, et kui hea on ikka tema firma kaudu osta Tikali päikesetõusu-tuur ja tal on ainsana võimalus saada sinna sisse enne kella 6 hommikul. Hinnaks 300Q (ma ei ole kursist veel täpselt aru saanud, vist on nii 1 USD = about 5 või natuke rohkem Q). Ostsime siis tuuri. Tüng muidugi: linnas (Flores siis) müüdi sama asja 250Q.
Oleme Floresis, hotell on meil hästi OK, vaatega järvele ja puha. Järves käisime juba ujumas ka ja ajasime mu lemmikute juudipoistega juttu. Pakkusid meile juba kanepipläru ka – kust nad selle juba kätte said? Nii naljakad on nad ikka. Andsin oma riided pessu, pidin 3 tunni pärast tagasi saama, aga nüüd – umbes 6 tundi on möödas – öeldi, et saan homme hommikul. Njah, manana! J. noris veel, et ju ma siis pean homme ka oma ruuduliste pensionäri-pükstega Tikali minema. Pagan, tal on ju endal ka ruudulised püksid.
Kell on 20.00 ja on juba pime.




J. läks magama ära, mina istun hotelli rõdul, vaatan järve ja kirjutan. Käisime täna esimest korda korralikus restos söömas, siiani oleme mõnuga tänavatoitu ja puuvilju söönud. Ilus järvevaatega resto oli, palmilehtedest katus ja purde peal nagu.. Olime seal peaaegu ainsad kliendid, kui mitte arvestada ühte onu, kes kogu see aeg ühe õllepurgiga tegeles. Mina võtsin Camarones de la Casa (majakrevetid siis vist) ja valge (väidetavalt Guatemala) veini. J. sõi spagette millegagi.. Istusime seal pikalt ja seletasime.. õigemini vist mina seletasin..
Ostsime ära ka piletid Belize Citysse, esmaspäevaks, seda aega saab muuta ka, aga ilmselt tõmbame siis siit jeed ka. Lähen nüüd veel ujuma ja siis lippan korra netist ka läbi. Ma olen täna nii palju maganud, et und üldse pole.. see, et kell 3.00 öösel tuleb üles tõusta, mind ka eriti ei sega..
Käisin ujumas ära, juudipoisid olid ka sillal.. tegelesid oma kanepiga jälle. Ajasin nendega ka natuke juttu. Ujuda oli super, vesi oli nii soe.. täiskuu ja täiega pime.
Siis läksin netti.. ja unustasin end sinna. Kirjutasin pikki-laiu kirju koju ja tööle. Hotelli minnes avastasin, et nad on välisukse lukku pannud. Koputasin siis.. kui seal koer haukuma hakkas, siis sain aru, et olen valele uksele koputanud.. ära ka ei tahtnud joosta, niisiis vabandasin oma vigases hispaania keeles ette ja taha.. brrh. Hotelli uks oli loomulikult lahti.

25.11

Hommik.. Pidime tõusma 3.00.. hmm, olime küll õigel ajal üleval, aga panime veel “korraks” silmad kinni. Nujah, sellest piisas.. kell oli 3.41 ja buss ilma meieta ajama pannud. Krt küll, oleks ju võinud natuke signaali lasta. Fakk! Kappasime siis mööda öist Florest, lootes leida mingitki transporti Tikali.. Üritasime mingit taksojuhti rääkida bussi jälitama, aga ta ei saanud aru ja viis meid sinna Eddie-firma (San Juan Travel Agency) kontori ette. Saime sama agentuuri teiselt giidile veel riielda ka – et mida te õige mõtlete, magate sisse.. krt, ise on nad sellised mananad siin.. ja kui siis me julgeme 10 minutit kauem magada, on jama. Mingu nad ka..
A no süüdistada tegelikult oli ju ainult iseennast.. no ja teisi ka natuke, oleks ju võinud meid ka üles ajada.. kuigi õhtul rääkisid norrakad küll, kuidas nad meil uksele kloppisid.. väga võimalik.. kui mina magan, võib minu pärast terve sõjavägi toas ringi käia, ma ei tee teist nägugi..
Kobisime siis üsna tusastena voodisse tagasi.
Eks me siis molutame täna Floreses ja lähme homme Tikali. 10$ peab juurde maksma, et homsele tuurile saada.. näh, ei tahaks seda teha, aga Tikali tahaks minna.
Täna on pühapäev, kogu linn on nii vaikne ja mul jube uni ka. Kappasin terve linna läbi, et oma 100$ kohalikuks vahetada, aga ei saanudki.. Teine missioon oli puuvilja saada – ka peaaegu et võimatu. Lõpuks siis rannarestoranist sain ühe “plata de frutase” kätte. Sõin juba ära ka, elu tuli sisse kohe. Molutasime natuke veel toas ja siis läksime St. Elena poolele turule ja reisifirmasse asju ajama ehk siis oma dzunglituuri aega homseks muutma. Jube palav oli, linnas eriti ei kannatunudki olla.. panin aga päikesekreemi peale. J. ostis suure arbuusi ja mina kaks greipi.


Arbuusi pistsime teistega koostöös juba kinni, teised olid juba Tikalist tagasi. Norra paarikese meespool siis rääkis, et tuukaneid nad nägid, aga üsna kaugelt.. ja päikesetõusu nad ka ei näinud, sest oli udune olnud. Hiljem muljetasin Iisraeli kuttidega ka: nemad eriti midagi ei mäletanud, sest olid seal kohe oma plärud ette pannud.. ronisid ühe templi otsa ja seal suitsetasid – ehh, ja pärast, pilvisena, ei julgenud alla tulla. On ikka tüübid. Ülejäänud päeva veetsime järve ääres, meie hotellil on mingi sillakese moodi asi – seal peal siis, võtsime päikest, käisime ujumas ja ajasime juttu. Samas kohas ujus ka kamp kohalikke, kes trikoos minust oma mobiiliga pilte klõpsisid.. Appi! Aga noh, andku tuld kui neil sellest parem hakkab! Päevitusriided julgesin küll selga panna alles siis kui nad olid ära läinud. Ja siis ujub siin oma õdede-vendadega üks eluarmas indiaani poiss.

Järvesillake on populaarne koht. Siia on siginenud mingid ameeriklased, kes J.-ga rääkima hakkasid. Estoniale reageerisid nad igatahes väga ettearvatavalt – what is that? Ise nad olid Coloradost.
Päike just loojus, taevas on sinine-lilla-roosa.. selline ilus, nagu Eestiski on. J. läks tuppa, sillal on endiselt palju liikumist.. vettehüppavaid koeralasid ja romantikat-teha-üritavad sakslased.. ja mina.


Vahepeal käisin poes Pepsi Maxi ostmas ja ei saanud seda külmkapi ust lahti.. kangutasin ja kangutasin ja kutsusin siis lõpuks müüjapoisi.. tegelikult tuli seda lihtsalt tugevamini tõmmata. Blond tunne oli küll!
J. läks sissemagamise hirmus eriliselt vara magama. Mina aga mõtlesin, et peaks ju omaeti päevaga midagigi asjalikku ette võtma. Otsustasin kohalikega tutvust teha. Panin teksad jalga ja võõpasin suu käsikaudu huuleläikega üle – peeglit meil muide hotellitoas ei ole - ja läksin jalutama.
Hehe, ego laks. Tekitasin kohalike seas kohe väiksemat sorti liiklusummiku, sest kõin need imelikud katusega mootorrattad ja tavalised mootorrattad tahtsid mulle hirmsati teed anda, karjusid veel järele ka igasugu lahedaid asju.. irvitasin omaette ja jõudumööda ka kohalikele. Väga tore. Muidu oli linn rahulik.. läksin mere äärde ja sealt siis edasi, kuskilt kostus muusikat. Mingi kontsert vist seal hakkas või oli lõppenud. Istusin mere äärde pingile maha ja vaatasin niisama ringi.. päris palju liikumist oli. Üsna varsti vajus mulle ligi mingi tüüp, kes küsis (hispaania keeles loomulikult), kas ma seltskonda soovin. Soovisin ikka, aga hoiatasin, et räägin jube halvasti hispaania keelt. Tema loomulikult sõnagi mingit muud keelt ei rääkinud.. mul oli vestmik kaasas ja soperdasin oma peast ka päris palju.. räägitud saime, kusjuures jumala naljakas oli ja ta kogu aeg parandas mind. Tüübi nimi siis Joshua, 19-aastane, õpib mehhaanikat. Tal on suur koer, aga oma tüdrukut ei ole, elab San Bonitos, mis jääb turistikast Floresest üle silla, sinna kus kohalikud elavad. Rääkisime vahepeal üsna ladusat juttu.. kuigi minu lauseid pidi ta kogu aeg parandama.
Ta viis mind oma võrriga St. Elenasse ja San Bonitosse ekskursioonile. Väga mõnus oli, mulle nii meeldib motikaga sõita. Mõnus soe tuul oli ka veel.. kiivrit siin ei tunnistata ja sõidetakse keset autoteed. Käisime Floresi lennujaamas, mis tegelikult asub San Bonitos ja siis ühe uue kaubanduskeskuse juures, kus pump-püssiga mees uksel valvas ja parklas lapsed jalgpalli tagusid.. Joshua näitas mulle ka diskoteeki, kooli, haiglat ja veel ühte maja, millest ma aru ei saanud, mis see oli.. St. Elenas oli kuidagi jube hea lõhn: seal tänaval küpsetatakse midagi + autode gaasid + midagi veel. Lõpuks tegime Floresis ka tiiru. Kokku sõitsime umbes tunni. Tänasin siis viisakalt, ajasime veel natuke juttu.. khmm, mitte ladusalt, aga siiski.. siis läks tema sõpradega klubisse ja mina tulin koju magama. Teist korda Tikali sisse magada ei tahaks..

26.11

3.00 oli siis äratuskell. Jube! Aga vedasime end üles ja olime juba 10 minutit varem hotelli trepil. Ja seekord jäi buss 20 mintsa hiljaks.. krrrt. Terve bussisõidu ma magasin.
Tikal siis. Tegemist maiade templitega dzunglis. Templitel on numbrid, aga mitte ehitamise järgi vaid väljakaevamise järgi. Viimasena on ehitatud tempel nr. 3, mitte nr. 6 jne..
Meie ronisime päikesetõusu vaatamiseks nr. 4 otsa. Päikesetõusust polnud märkigi, nägime ainult seda, kuidas läbi udu valgeks läks.


Öine dzungel muidugi on lahe.. midagi näha ei ole, aga erinevad hääled on ja õhk on ka kuidagi puhas ja karge..
Turnisin siis vahepeal mööda templit ringi ja suhtlesin meie giidiga. Ta rääkis hästi inglise keelt.. ta rääkis, et on üles kasvanud USA-s. Ja mina siis seletasin vastu, et “so now you are back in Mexico”.. Fakk, me oleme ju Guatemalas. Mul tuli see kohe meelde ka, aga sõnad olid juba suust välja lipsanud.. appi, nii häbi oli. Vabandasin, et saabusime just eile õhtul Mehhikost.. see oli küll ilmselge vale, aga noh.. jube piinlik.
Varahommikul, kui dzunglisse saabusime, oli kottpime. Giid näitas grupile (nii 10-15 inimest) taskulambiga valgust. Mina kõndisin muidugi taskulambi valguslaigus.. as long as giid ütles, et pointib taskulambiga puujuurtele sellepärast, et õigeaegselt märgata madusid.. kas siis nende helkivaid silmi või nende liikumist. APPI! Ma olin nagu keravälk saba lõpus..
Templi nr. 4 otsa sai ronida mööda puust treppi/redelit. Templid ise on tehtud lubjakivist (limestone) ja sinna pole kedagi ega midagi maetud ega hoiule pandud, kõik on seest täis.
Kui juba valgemaks läks, siis nägime templi otsast linde ka.. papagoid ja minu kinnisidee-lindu tuukanit. Kahjuks küll hästi kaugelt.. aga siiski, asi seegi! Tuukanite häält kuulsime küll.. nad nagu nurruvad, krooksuvad ja siristavad samaaegselt.
Järgmine tempel, kuhu läksime, kandis numbrit 5. Kõrgust 65 meetrit ja sinna otsa sai jällegi mööda puust redelit ronida.. Ma olen nii palju treppidest käinud juba, püksid täitsa lotendavad jalas.

Giid droppis meid kell 9 Tikali “keskele” Acropolis de Centrali platsile. Seal on vastakuti tempel 2 ja vist 3 ka. Seal keskel on üks koht, kus plaksutada saab.. ja siis templi seest nagu kajab või karjub mingi hääl vastu. Paar meetrit eemal plaksutades ei kosta aga midagi.. keegi sellele mõistlikku ega vähemmõistlikku seletust ei osanud anda.
Vaatasime veel väiksemates templites ringi ja jalutasime kahekesi dzunglis. Mõnus rahulik oli. Nägime tervet karja pesukaru sabaga ja sipelgakaru ninaga loomi.. hmm, J. sõnul on nad opossumid, aga ma ei tea ka. Neid oli ikka kohe palju, vähemalt 15.. tuhnisid ja ei teinud meist üldse välja.. Hästi vilkad olid nad küll, pildile jäi kogu aeg ainult udukogu või siis saba.. Ahve nägime ka hästi lähedalt, kõikusid meil peade kohal puulatvadega. Lahe, ma polegi nii palju loomi vabas looduses näinud.
Siis läksime tagasi selle sama püramiidi otsa, kus me hommikulgi käisime. Vahtisime niisama ja norisime üksteise kallal. Seal oli päris palju rahvast ka.. mingi aeg sadas sinna eriti suur USA pensionärides koosnev turismigrupp, ma tegin veel ühes paarist pilti ka.
Tagasi tulime 12.30 bussiga, mis oli nii inimesi täis topitud.. isegi vahekäigu-istmed, need, mis tavaliste istmete küljes “ripuvad”, olid täis.. Ma magasin jälle terve tee. Koju jõudes ostsin vett ja jäätist, pistsin need nahka ja keerasin veel paariks tunniks magama.. njah, paariks tunniks. Ärkasin kell 18.. vahepeal kuulsin läbi une, et õues jubedalt sadas. Kui üles tõusin, käisime korra J-ga linnas ja siis läks ta magama.. päeval oli ta ju, erinevalt minust, üleval. Mina läksin linna keskväljakule, kus on suur rohelisest karrast jõulupuu, mille tipus troonib suur Gallo kuke-õlle logo. Kohalikud mängivad platsil jalgpalli.. nüüd hakkas pihta vist mingi tõsisem korvpallimäng, isegi kohtunik on kohal ja meeskondadel sama värvi särgid. Pealtvaatajaid on ka päris palju, kõik peale minu on kohalikud noored poisid! Nice! Mängida nad eriti ei oska, minu meelest on nad suutnud esimese veerandaja peale visata kokku umbes nii 7 korvi.. Päris huvitav on vaadata siiski. Kohalikud on siin kenad.. kuidagi pisikesed küll, aga näost ilusad.
Pärast ajasin hotelli rõdul juttu ülilahedate juudipoistega, kellel jälle pläru näpus oli.. ja siis ühe mehhiklasest kunstnikuga ka. Rääkisimegi loomingust, kirjutamisest-joonistamisest-muusikast-skulptuurist. Ja ta soovitas mul kanepit suitsetada.. et siis tulevat kirjatükid palju paremini välja.. ma nimelt rääkisin talle, et mu peas on mu kirjutised hoopis paremad kui paberil.. ja ka joonistades.. et mõtlen teha midagi erilist ja ilusat, aga välja tuleb nagu alati. Igatahes ta julgustas mind katsetama ja katsetama ja veel kord katsetama. Lõpuks pidi minema hakkama!
Homme sõidame siis Belizesse.

27.11

Belize buss siis. Kõigepealt jäi ta 20 minutit hiljaks ja nüüd mökime juba pool tundi mingi kohvik-restorani ees. Hotell, kus me Floresis olime, pidi kena ja puhas olema.. no selle kolme päeva jooksul, mis me seal veetsime, ei koristatud seal küll kordagi midagi.. rätik hakkas juba liigutama, hea on, et minema saab.
Guatemala-Belize piir siis. Kell on 8.10.
Bussi tuli mingi rahavahetaja, kes väitis, et Belizes Guatemala raha vahetada ei saa.. tema käest siis sai. Pidime maksma ka 10Q maalt lahkumise maksu. Ühed tüübid olid enne bussis kõik oma Q-d Belize dollariteks vahetanud ja ei saanud nüüd seda maalt lahkumise maksu maksta.. naljakas. Meie oleme vähemalt nii palju õppinud, et igat bussis seletavat tüüpi ei tasu uskuda, kasulik on veel paarist kohast üle küsida.
Ja ma jäin piiril oma apelsinist ilma. Onu küsis, kas mul puuvilja kaasas on. Küsisin siis üsna juhmaka näoga, et do I have to declare it..? Deklareerima ei pidanud, aga ära pidin andma küll.. teine võimalus oli seal ära süüa, aga seda ma ka ei tahtnud teha. Andsin siis piirivalvuri kätte ja soovitasin tal ära süüa, mis seda head asja ikka raisku lasta. Teadsin küll, et siin kuskil selline reegel on, aga noh.. ei osanud oodata, et ongi. Käisin piiripunkti WC-s ja vaatasin esimest korda üle kolme päeva peeglisse!
Oleme juba poolteist tundi Belizes sõitnud. Vihma ladistab, maa on lage ja lauge, asfalt on üsna auklik.. Peaaegu nagu Eestis ole.
Belize City. JUBE! Geto kuubis, ma ütlen. Igal pool on suured mustad tigeda näoga mehed ja paksud sama tigeda näoga naised. Kõvemad vennad nägid välja nagu 50 Cent, DC tossud ja alla põlve kottpüksid jalas, mitu numbrit suurem dressipluus seljas, kilo kulda ümber kaela. Jõhker. Tahtsin sealt minema. Õnneks ei pidanud väga kaua seal olema ka. Ostime kohe laevapiletid ära.. sihtkohaks väike saareke Caye Caulker.
Väljas kallab jälle vihma. Käisime korra pangas raha vahetamas, tegin oma viimased 100 USD-d kohalikuks. Ja siis käisime linnas ringi.. ainult natukene.
Kui laevale läksime, sadas endiselt vihma.. ma ei viitsinud vihmakeepi ka kotist välja võtta. Ja loomulikult sain istuma mitte katuse alla, vaid välja.. brrh, õnneks vahetas üks keebiga kutt minuga kohad. Lifesaver selline! Alguses oli paadiga mingi jama, natuke kihutasime ja siis loksusime.. ja nii mitu korda. Lõpuks tehti mootor korda ja saime korralikult sõitma hakata. Vihm jäi õnneks üsna varsti järgi.. kusjuures, alguses oli vesi sama hall kui meil Eestis ja saarekesed kaetud mingi ebamäärase võsaga.. About 45 minuti pärast hakkas asi ilmet võtma.. vesi läks nagu sinisemaks ja saartele ilmusid palmid.
Meie saarekesel sadas vihma. Kappasime hotelli otsides kogu ranna mitu korda läbi.. saar on küll hästi väike, laius vast nii 200 meetrit kui sedagi.. vihma kallas ja kallas.. vihmakeepi polnud enam mõtet välja võtta, sest olin nagunii läbimärg. J. oli ettenägelikum ja tal oli keep seljas. Hotelli otsimine oli “tänu” vihmale tõsine põrgu.. ja need hotellid olid nii imelikud ka. Ma tahtsin ikka private bathroomi.. mõni oli hull urg ja mõni oli üle mõistuse kallis. Lõpuks võtsime suvalise urka, sest ma tõesti ei jaksanud enam ringi käia.. mul polnud kuskil mitte ühtegi kuiva kohta, väänasin riietest vett välja.. Ega see hotellgi suurem asi pole, sõna kõige otsesemas mõttes vihma käest räästa alla sattumine. Veesurve dushist on selline, et niriseb ja niriseb.. Hommikul kuulsin bussis läbi une lauset: “..and if you’re lucky, you’ll get some decent water-pressure”.. see käis vist Belize kohta.
Vihma lausa kallab ikka.. riputasime asjad seintele naelte otsa kuivama.. mul on isegi seljakott vett läbi lasknud natuke.. üsna külm on ka, vihmaga pole siin saarel mitte midagi teha ka. Meie hotelli host, suure kõhu ja puseriti hammastega vanamees, väitis, et weathermani sõnul tuleb homme-ülehomme ilus ilm.
Midagi tarka teha ei olnud, seega siis läksime magama. Tõusime about 6, vihm oli enam-vähem järgi jäänud. Läksime välja, et natuke ringi vaadata ja midagi närida. Jalutasime saare ühte otsa, kus oli mingi baar.. seal istus kamp ameeriklasi, kellest üks vett ma-ei-tea-mille järele sukeldus. Pimedas.. kui isegi kohalik ütles, et see pole kõige parem mõte. Ühega neist rääkisin natuke juttu ka: nad olid päeval käinud ise homaari püüdmas ja nüüd siis ootasid, millal seda süüa saab.. pakkusid meilegi.. jube hea oli. Aga pidi olema expencive desire..
Nägime norrakaid ka. Ma juba tundsingi neist puudust.
Võtsin rummi-koolaga. Oih – rummiga nad siin ei koonerda, Cocat nad ilmselt värvi pärast lisavadki. Vahtisime merele veel.. lähedal oli üks väike saareke veel. J. sõnul oli see kunagi olnud üks saar, aga orkaani tulemusel lagunes laiali.. ma ei tea, kas nii on. J. ajab kohati tõsise näoga jumala segast suust välja. Siis oli seal üks must koer, nii armas.. tuli minu juurde, pani oma koonu mulle sülle ja jäi magama. Kallistasin teda!
Hästi mõnus istuda, vaadata Kariibi merd.. seljatagant kostab baari-melu.. ajad J.ga juttu, tinistad rummi ja koer pikutab su jalge juures.. Mida veel vaja?
Lõpuks jalutasime tagasi, et midagi süüa ka saada. J. sööb saia, aga mul hakkab juba kaladele mõtlemisest suu vett jooksma.. nii et ma tahan kala.
Istusime siis ühte kohta maha, mina võtsin krabi rum-punchi ja J. võttis mingi kala-grillvarda. Rum-punch oli jälle selline, et mahla olemasolust andis aimu vaid joogi värv.. :P Krabi juurde käis mingi local bread fruit, mis oli jube hea ja maitses umbes nagu kartul ja kaalikas korraga. Krabi oli muidugi hea, pistsin kõik kinni ja limpsisin näpud ka puhtaks. Kõht oli pärast hullult täis ja tahtsin veel jalutama minna.. läksimegi, aga see oli suur viga, sest saime paduka kaela jälle. Õnneks jõudsime enne kõige hullemat kallamist hotelli tagasi. Jube uims on olla, rummist vist. Kohalikud on siin ka kuidagi nii karmi olemisega.. natuke vähem jubedad kui linnas, aga siiski.. brrh!

28.11

Hommikul oli mul jälle hull uni, tõesti, tunne selline, et jäägi magama. Kuni siis J. ütles, et mu pea kohal on prussakas.. uuups.. kolisin voodi teise otsa ja üritasin edasi magada. J. nurisemise peale ajasin end lõpuks ikka üles ka. Läksime kõigepealt paremat hotelli otsima. Oleme siin ju ikka kaua ja elaks hea meelega mõnusamas kohas.
Leidsimegi lahedad rannamajakesed, nimeks vist Igancio’s, otse mere ääres, saare eraldatumas otsas.. rahvast siin üldse peaaegu ei olegi. Tuba üsna pisike, laes taaskord ülisuur propeller ja soojavee kraanigi polnud.. peldiku uks oli ka pealt lahti, aga samas asukoht oli super ja maja ise ka selline lahe.. kodu kõrgetel jalgadel. Hinnaks 35BZ öö.
Käisime lähedal purde peal.. J. käis ujumas, mina molutasin niisama.. käisin ka korra vees. Vesi on siin nii krdi soolane.. ujuda oli lahe, aga niisama päikese käes molutada meeldib mulle rohkem..
Midagi muud tarka me väga ei teinudki, töllerdasime mööda saart ringi.. käisime uuesti seal saare otsas, kus eile see koer oli.. seal on hea ujuma minna, vesi on ikka alguses madal ja pärast saad ilusti välja tulla.
Meil on majakeses võrkkiik. J. pani selle nn rõdule üles ja nüüd ma eriti muud ei tahagi teha kui seal pikutada. Igasugused linnud lendavad siin maja ümber ringi.. pelikane olen juba päris palju näinud ja mingid pikajalgsed ja –nokalised on siin ka.
Mõtlesime minna Blue Hole’i snorgeldama. See on tegelikult küll üks maailma tippkohti sukeldumiseks, aga sukelduda me kumbki ei oska.. aga tahtsime sinna minna. Maksab 250BZ, kestab terve päev – sõit sinna on juba paar tundi - ja söögid-joogid on ka hinna sees.
Ja siis tahtsin ma jälle kala saada. Läksime sööma rannaäärsesse putkasse, kuhu üks paks onu meid juba hommikul kutsus. J. ostis kõrvaltputkast omale ühe terve ananassi, mina tellisin barracudat. Kala oli tavaline valge kala, pakitud take-away stiilis valgesse karpi. Lisaks oli siis veel riis ja küüslaugukartulid.. hmm, nii kummaline kombinatsioon mu meelest + 2 viilu praesaia. Eelroaks nokkisin J. ananassi, jube hea. Kala kõrvale anti rummi-koolat, kanget jälle, aga sellega võib täitsa harjuda. Magustoit oli ka siis nende poolt: keeksitaoline shokolaadikook.
Rahvast sigines sinna lõpuks päris palju.
Saarel erilist ööelu praegu ei ole, üks ööklubi siin on, seda ka üritab omanik maha müüa.. praegu pole veel hooaeg ka, rahvast on kohalike sõnul ikka üsna vähe veel.
Meie siis tekitasime omale isikliku ööelu ehk siis ostsime poest pudeli kookoserummi ja Coca-Colat ja koperdasime saare kõige pimedama purde peale seda jooma. Mingi majake oli seal ikka ka, nii et mingit valgust siiski paistis, aga enne pidime läbima kottpimeda palmi-mangroovisalu ja taskulampi meil loomulikult ei olnud. Päris jube oli, aga purde peal oli see-eesti hästi ilus jälle. Hästi palju tähti oli näha, vesi oli tume ja soe.. kaugel paistsid kahe kruiisilaeva tuled. Tinistasime siis rummi, vahtisime vaheldumisi vett ja tähti ja ajasime juttu.
Tagasi tulla oli ka pime ja jube.. koju jõudsime juba kell 10. Nii vara läheb siin pimedaks.. Mul polnud toas tekkigi ette nähtud.. hmm, tegin siis haleda näo pähe ja sain J. oma endale. Järgmine päev rääkis ta, et hakkas seda kohe kahetsema, sest kõik toasolevad sääsed hakkasid teda närima.. et neid takistada, pani ta venitlaatori tööle, aga siis hakkas vaesekesel jälle külm. Oleks ju võid mind üles ajada, ma oleks ehk hädaga *oma* tekki jaganud.

29.11

Hommik. Tõusin üles ilma äratuskellata. Märkimisväärne. Täna lähme snorgeldama, võtame poolepäevase tripi. Uimerdasin siis võrkkiiges, ilm on päikseline ja palav nagu eilegi. Hommikusöögiks ostsin suure hunniku arbuuse, ilusti lõigatud – krt, no on head! J.l on oma suurest ananassist väike kõhuvalu. See võib muidugi kookoserummist ka olla, aga minul pole igatahes viga midagi. Norrakad nägime ka ära.
Valisin juba snorgeldamisvarustuse ära. Mulle toodi eriti väikesed lestad ja J.le oli eriliselt suuri vaja. Hehe, hädas olid nad seal meiega.
Siin rannal on mingi Oceanside Nightclub, aga uksel on silt “for sale” – njah, ega seal erilist elu ei toimu ka. Eile oli seal näiteks kaks inimest..
Saare logoks on uimase näoga kilpkonn ja sloganiks “go slow”. Mulle väga sobib, tuletan seda J.le ka meelde, kui ta jälle lippama kipub.
Snorgeldamistuur siis. Laeva nimi oli Princess Chelsy. Sõitsime merele, laev raputas ikka täiega.. väga mõnus oli, me olime end muidugi laeva etteotsa sisse seadnud. Peale meie oli laeval veel kaks paarikest, üks minu meelest Saksamaalt, aga ma ei tea.. Tuuri- ja paadijuhiks Carlos ja siis üks teine tüüp veel, aga tema nime ma ei mäleta.
Esimene peatus siis Shark&Ray Alley. Alguses saime paadist haisid vaadata, Carlos andis neile kalu, et neil ikka kõht täis oleks. Mind küll ausalt öeldes nende sekka ujuma ei kutsunud. Ja snorgeldanud ma ka enne pole.. Aga noh, mis siis ikka. Lestad jalga, mask pähe ja vette.. brrh, alguses sadas mulle igast küljest soolast vett silma ja suhu.. selline tunne, et ujuda ka ei oska. Panin siis maski korralikult pähe ja J. aitas peaaegu et äralibisenud lesta ka jalga. Huh, tundsin end nagu suur sitahäda.
Lõpuks vaatasin siis merepõhja ka. Haid, kes olid küll üsna kurja näoga, aga pisikesed ja üldse mitte agressiivse olemisega.. ja lahmakad raid, mõni neist umbes nii minu pikkune-laiune. Raid üritasid end põhja peita, aga Carlos tõstis ühe neist üles, et kõik teda katsuda saaksid. Ma ei tea, ma jätsin vahele. J. jutu järgi oli nagu liivapaber.
Edasi ujusime ühe korallriffi kohale. Seal olid korallid ja korallide vahel ujusid ilusad väikesed värvilised kalad. Seal meeldis mulle palju rohkem. Mu lemmik oli üks tumesinine suurte silmadega kala, kelle nimi on Carlose sõnul parrot fish ja mingi sõna käis sinna ette ka. Üks hästi ilus teokarp vms sarnane asi, nimeks flamingo tongue. Ühes kohas olid mingid hallid kalad, suures parves nad ujusid ja nägid hästi tavalised välja. J.-le meeldis nende keskele paanikat tegema minna.
Esimene peatus sai läbi ja mina sain kergendunult hingata. See vajab vist natuke harjutamist. Praegu lugesin ma mõttes oma hingemisele takti ja püüdsin mitte teha lestadega järske liigutusi.. aga eks ma õpin.
Kohe oligi järgmine peatus: merikilpkonna vaatamiseks. Maskiga on mul mingi jama, kinnitus tuleb prillide juurest lahti kogu aeg. Soperdasin sellega päris kaua.. lõpuks jõudsin siiski ka kilpkonna vaatama. Oijah, milline mölakas. Carlose jutu järgi suurem kui mina. Kala sõi ta ka nii, et liigutas paar korda oma lõugu ja oligi otsas. Carlos hoiatas, et talle ei tohi liiga lähedale ujuda.. aga temal meile lähenemise keeldu ilmselt ei olnud :P
Järgmises peatuses suutsin oma maski ära lõhkuda.. tükk aega jamasin sellega ja kui lõpuks vette jõudsin, siis oli mu grupp teadmata suunas kadunud. Üksi ka seigalda ei julgenud, kobisin siis paati tagasi.. ei saa öelda, et ma selle üle just õnnetu oleks olnud. Meie giid Carlos tuli ka kohe tagasi, ajasin siis temaga juttu. Ta on 30-aastane, pärit El Salvadorist, ta ema kolis tema ja ta noorema vennaga Belizesse kui Carlos oli 2-aastane. Õpetasin talle paar lauset eesti keelt ka. Ja meile pakuti puuvilju.. ojeeh!
Edasi läksime San Pedro poolsaarele. Seal oli lõunapeatus. Tundus selline turistikas olevat, teha seal suurt midagi polnud. J. proovis koju helistada, aga ei saanud kuidagi kätte. Mul tekkis muidugi kohe tahtmine tõestada, et ta lihtsalt ei oska numbrit valida.. ja helistasin ise. Loomulikult sain kohe kätte ka. Ema ei tundnud mind üldse äragi.. pidi jube halvasti kuulda olema.
Edasi istusime rannarestosse maha ja ma tellisin pina colada – hea oli, nagu jäätisekokteil, aga ananassist oli asi küll kaugel.
Tagasiteel oli veel üks snorgeldamispeatus. Seekord siis Ho Chan korallriffi juures. Sain uue terve maski ja J. õpetas, et peaksin käsi kas kõrval või selja peal hoidma, et nad ei tilbendaks.. lihtsalt jalgade liigutamisest pidi piisama. Ja tõesti, nüüd läks mul enda meelest hoopis paremini. Hingamise rütmi ei pidanud ka lugema..
Korallid on veepinnale päris lähedal, läksin neile mitu korda vastu ka.. aga nad ei ole teravad. Ja pisikesed värvilised kalad jälle.. Carlos näitas mulle kivide vahel ühte vuntse liigutavat homaari. Mõnes kohas on vesi koguni umbes 10 meetrit sügav. Sain juba asjale pihta ka. Koralliriffi piiril oli mõnus solberdada.. ühel pool siis korallid, teisel nii 8 meetrit “vaba langemist”.. nagu lendaks mingi tundmatu planeedi kohal.. Läksin Carlose järgi paati tagasi. Oli tore, aga mulle tänaseks aitab.
Seekord rääkis ta, et Belizel pole professionaalset jalgpallimeeskonda ja seepärast on nad FIFA tabelis väga halval kohal.. isegi hullemal kui meie vist. Siis arvas ta, et J. on mu vend.. et me olevat sarnased. No kuule! Mis ajast mind pikk ja pruunide silmadega olen? Siis ta loomulikult uuris, kes ta mulle siis on. Sõber – no aga mis tüüpi sõber. Jumal küll, mingu nad oma tüüpidega kukele.
Tagasi jõudes andsin oma katkise maski ja lestad ära. Carlos rääkis ka, et homseks planeeritud Blue Hole’i tuur on küll lahe, aga snorgeldades seal eriti midagi rohkemat kui täna ei näe.. ja kallis olevat ka. Otsustasime siis, et ilma järgi vaatame – kui on hea ilm, siis lähme ja kui ei ole, siis ei lähe.
Käisime hotellist ja dushi alt läbi, natuke sain võrkkiiges molutada ka. Norrakaid nägime ka, nemad lähevad homme Blue Hole’i sukelduma.
Täna sööma ei viitsinud minna, ostsime hoopis pudeli mingit kohalikku veini.. tundmatu vilja pilt peal. Eks siis homme hommikul näeb, millega tegemist on.. Tinistama läksime seekord kodupurdele, ma ei tahtnud seda pimedat salu nähagi.. Seal oli ka lahe istuda. Topsid olin ma eelmisel õhtul ära närinud (jah, ma närin kummalisi asju), siis võtsime otse pudelist.. maitse oli umbes nagu käärinud õunamahl + kaneel + midagi veel.. aga täitsa hea, selline magus. Otsa ta igatahes sai. Vahtisime jälle tähti ja vett ja.. J.ga on nii lõbus kuidagi..
Pärast molutasin veel võrkkiiges ka, oleks tahtnud lausa seal magada, aga vihma hakkas sadama ja pidin end tuppa vedama. Alguses tuli paar piiska, aga kohe-kohe ladistas juba päris korralikult. Korjasin kuivavad riided kokku nagu heale perenaisele kohane ja kobisin voodisse. Hommikul mõtlesin päikesetõusu vaadata ja panin kella 4.59 helisema. Jõudsime veel välja mõelda, et kui homme s*tt ilm on, siis sõidame Placenciasse, mida LP kirjeldab kui “fishy little sleeping village”.

30.11

Ärkasin isegi kella peale üles ja vedasin end välja.. Guess what? Loomulikult oli ilm jumala pilves . Võrkkiik oli ka märjaks saanud.. niisiis tegin rõdul joogaharjutusi. Ka omamoodi hea kogemus. Mingi aeg siis läksin magama tagasi ja tõusin uuesti enne 7-t. Siis oli päikest näha küll, ilmateades ütleb sellise asja kohta “partly cloudy”. Otsustasime ikkagi minema minna, sest seda pilves osa oli taevas tunduvalt rohkem kui pilvitut. Kahju oli. Pagan, kus ma nägin prussakat.. käisin dushi all ja keerasin rätiku endale ümber.. rätiku peal ta siis ronis, suurem kui.. ma ei tea, nagu maipõrnikas nägi ta välja. Karjusin nii, et isegi J. tormas väljast tuppa.. tavaliselt ta ignoreerib mu kiljumisi.
Pakkisime asjad ära ja läksime.. tõesti kurb. Hankisin hommikusöögiks puuvilju ka, endale ja J.le. Kusjuures, arbuus pidi siin kallis olema ja hommikul vara tuleb laojärjekorras seista, et üldse midagi saada.
Watertaxi oli seekord päris täis, laiutamisruumi eriti ei olnud. Belize City oli seekord natuke vähem jube kui esimene kord.. aga siiski.. selle mulje purustas õige pea üks pilves kodanik, kes tuli meile seletama, et “we might look like violent, but we are not.” Yeah. Appi! Läksime jala bussijaama ja sõitsime Belmopani. See pidi ka samasugune urg olema nagu Belize City. Õnneks istusime sealt kohe teise.. või tegelikult sama bussi peale ümber. Bussil lihtsalt vahetati bussijaamas silt ära. Suunaks Dangriga. Bussis olid kõik kohalikud, üks imelikum kui teine. Ühel sukkpüksid peas, teine oli oma valge-rohelise ruudulised püksid kurgu alla tõmmanud. Paar ilusat tibi oli ka bussis, J.l läks kohe silm särama. Kohale jõudes tegime tiiru linnas, aga seal polnud midagi teha ja läksime bussijaama tagasi, et kohe edasi sõita. Ostsin vett ja J. proovis kohalikke ülivürtsikaid maisikrõpse. Lõpuks jättis ta need tänavale, võibolla keegi sööb ära.
Lasime teadmatusest ühe õige bussi minema ka. Pidime sõitma suunal Punta Corda ja maha minema külakeses nimega Independence.. ja sealt sai veetakso ehk mootorpaadiga Placenciasse edasi.
Kui kohale jõudsime, oli juba pime. Otsisime terve igaviku hotelli.. ühed ilusad rannamajakesed olid täis ja teised ei äratanud mingit usaldust – tahame me kindlasti kuue voodikohaga suures saalis magada:P Ja shared bathroomi ma ka ei tahtnud. Lõpuks leidsime siis ühe, kust me kohe alguses mööda käisime. Täitsa asjalik tuba, kirjutuslaud olemas ja puha. Hinnaks 50BZ, mis oli täitsa mõistlik. Siis läksime midagi süüa otsima.. kala kuskil silma ei hakanud ja rannarestod on ju turistilõksud, siis jalutasime niisama mööda linna, jahisadamani välja. Seal oli mingi kohalik tänavatoidu-tädi.. läksime uudishimust teda vaatama. Kusjuures, tänavatoit on vahest jube hea ja kui veel üks kohalik meile seletas midagi stiilis “yeah, right – local food! Fresh, cheap.. “ siis mõtlesime, et prooviks. Kui hull see ikka olla saab siis? Söök koosnes siis kahes tükist kanalihast, meie kartulisalatit meenutavast ollusest ja ubadega riisist. Riis mulle isegi maitses, või noh, oli selline söödav.. kanal polnud absoluutselt mingit maitset ja nn kartulisalatit ei julgenud ma ka väga palju süüa. Ühesõnaga, suurem asi see söök nüüd küll ei olnud. Sain sellest kõhuvalu ka veel.
Edasi läksime randa molutama. Teel oli mingi baar, kus kohalikud reagget mängisid. Mõnus muusika.. aga sealt vajus välja jumala sassikamminud tüüp, kes meid millegipärast väga kallistada tahtis.. ja meiega randa kaasa tuli.
Võtsin rannabaarist rummikoksi ja kolisime lamamistoolidele. Laine käis tihedate väikeste laksudena vastu kallast, baarist kostis uinutav süldimuusika ja ümberringi oli kottpime. Hull uni tuli peale, see fresh and cheap local food ka keeras sees. Kell näitas alles 20.41, aga läksime magama ära. Tõesti, haiguta segaseks.

1.12

Ärkasin 6.30 selle peale, et hotelli peremees otsustas jõululaule mängima hakata. J. oli ka kuskile tuiama läinud. Läksin siis ka mere äärde, kastsin end korraks vette. Nüüd on kell 8.00 hommikul ja ilm pilves. Ilmselt lähme siit edasi täna juba.. see on rannakoht, pilves ilmaga pole siin mitte midagi teha. See oli nüüd küll mõttega käik.
Sõitsime siis veetaksoga Independence’sse tagasi ja istusime sealt Punta Corda bussi peale. Enne oli natuke aega ringi ka vaadata.. seal oli üks jubedalt turvatud pood, igal uksel-aknal olid mitmekordsed trellid ees, kaupa sai siis läbi mingi luugi osta.. ja kohalikud noored, kes meile ilusti seletasid, kus buss peatud. Pagan, nad räägivad siin küll inglise keelt, aga see on sellise kiiksuga, et ega aru eriti midagi ei saa.
Üks neist poistest tuli hiljem bussi banana-cake’i müüma.. keegi ei ostnud, mul hakkas siis tüübist kahju ja ostsin ise. Maitset käkil eriti polnud, aga kehval ajal käis küll. Punta Corda buss oli natuke viisakam kui teised bussid, millega siiamaani sõitnud olema.. isegi ruumi oli, aga see-eest jälle kuradi külm.. kondikas oli põhja keeratud, võtsin lausa dressipluusi peale. J. tekitas vahepeal paanikat, et tema vana LP andmetel käib paat Guatemalasse vaid kaks korda nädalas.. nujah, nüüd on õnneks aeg edasi läinud ja paat käib siiski iga päev. Me mõtlesime juba kõikvõimalikke alternatiive läbi.. täna on ka ülemaailmne AIDSi-vastane päev, sel puhul toimub Punta Corda linna keskväljakul mingi üritus, lauldakse ja tehakse muid asju ka.
Läksime mööda turutänavat sadama poole.. puuviljad erilist usaldust ei äratanud, olid sellised pisikesed ja kärbatanud.. ma olen ju mahlaste valmistükeldatud puuvuljataldrikutega ära hellitatud.
Meile haakis sappa üks vanamees, kes rääkis, kust pileteid osta saab ja tuli meiega lausa kaasa. Lõpuks küsis ta oma seltskonna eest veel raha ka.. ma ei tea, pistsin talle paar kopikalist pihku. Suslik selline.
Siis läksime süüa otsima. Pepsit ega puuvilju siin kuskil ei ole, restoranid on ka kõik hiinakad. Lõpuks ostsime ühe mammi käest 2BZ eest 6 tortillat – nii maitsetut asja pole ma tükk aega saanud. Öäkk tõesti, nagu wc-paberit söö. Lõpuks läksime mingi hotelli restorani, kus oli lausa uksel kirjas “tropical breakfast: fruits and yoghurt”. J. jõudis omale juba kalaburgeri ära tellida kui siis mulle öeldi, et sorry, aga neil pole ühtegi puuvilja. Kurat küll! Võtsin siis ka selle kalaburgeri. Tegelikult oli see üsna hea maitsega asi, tänastest toitudest kohe pika puuga kõige parem.
Korraks mõtlesime siia jääda ja dzunglituuri ka ära teha. Vihma aga hakkas sadama ja belizekatega on ka kuidagi palju raskem asju ajada kui Guatemala rahvaga.. Ma ei teagi, miks see nii on.. Belizes pole ju keelebarjääri.
Sadamas-piiripunktis pidime terve igaviku veel ootama tüüpi, kellelt laevapilet osta. Tollipunkti töötajad mängisid omavahel kaarte ja tinistasid õlut. J. üritas neist “varjatud kaameraga” pilti teha. Lõpuks saime minna piletit ostma.. vihma hakkas sadama ka jälle. Passikontroll oli selline, et ma isegi mitte ei läinud sinna kohale. Andsin passi J. kätte ja ta tõi selle tembeldatult tagasi. Uskumatu!
Paat, millega sõitsime, oli pisike ja loksus lainetes üsna tugevasti. Seekord olid isegi päästevestid olemas ja vihma kaitseks anti igale pingireale mingi must kilelatakas ka, tõmbasin selle tuule kaitseks omale peale. Täielik paadipõgeniku tunne tekkis.
Puerto Barrios oli siis see linn, kuhu me pärast 45-minutilist paadisõitu välja jõudsime. Mina oleks täitsa unustanud migraciones’esse sisse astuda.. no õnneks on J. mälu natuke paremas korras.
Punta Cordas (Belize pool siis veel), tutvusime kahe tüdrukuga, üks norrast ja teine rootsist, nemad rääkisid, et sõidavad Puerto Barriosest edasi Livingstone’i, dzunglisse sõita ja kõik.. Otsustasime ka sinna minna. J. nokkis veel, et saab selle dzunglituuri ka kaelast ära.
Selleks pidime siis jälle Puerto Barriosest paadi peale minema.. eriti ei kutsunud küll enam, aga mis teha. Seekordne sõit kestis umbes nii 30 minutit ja jälle anti kõigile, välja arvatud J.le, päästevestid. Hihi, talle lihtsalt ei jätkunud. Tal endal polnud selle vastu midagi, et mis see üks gringo ees või taga.
Nüüd siis Livingstone’s. Guatemala kohe on teistsugune kui Belize, kuigi inimesed näevad siin üsna belizekate moodi välja. Meile haakis sappa mingi tüüp, kes hotelli soovitas. Hotell oli isegi täitsa OK, aga mingi kamm sellega oli.. nii et raputasime tüübi maha ja läksime ise paremat otsima. Kaua me omaette otsida ei saanud, sest kohe tuli teine tüüp.. ta oli märksa sümpaatsema olemisega ka.. ja soovitas shared bathroomiga hotelli. No way! Lõpuks siis leidsime selle, kus me praegu olema. Sooja vett loomulikult ei ole ja isegi kraani selle jaoks ei ole. Akna taga käib ka üks igavene triangel.. ja vannitoa uksele on keegi Karupoeg Puhhi ja murtud südame joonistanud.
Võtsime meie uuelt tuttavalt ka mingi tuuri homseks ja ta viis meid kellegi Maria restorani sööma. Sõime crepes’id, meie mõistes pannkooke, ja jõime mojitot. J. on ka mojito fänniks hakanud – lahe! Ja kuna oli laupäev, siis saime mingi nn kampaania korras teise mojito tasuta.
J. ajas veel hirmsasti naerma kui ma ananassi-tükikese pooleks lõikasin. Mina muidugi siis ütlesin, et tegelikult mahub mulle igasuguseid asju suhu.. ehh, vähe vasakule. Tükk aega irvitasime.
Kuna mu reisinõustaja-arst, kes “kõhuhädade vastu sääsetõrjevahendit” soovitas, oli mu paranoiliseks muutunud, ei julgenud ma mojito seest jäätükke ära süüa.. vaid nokkisin need välja ja poetasin laua alla. Teel hotelli käisime veel Panaderiast läbi – ma ei saa aru, kui palju J. suudab saia süüa.. :P
Natuke uinusime toas ja siis läksime linna peale.. eriti midagi teha ei osanud, sõime jäätist ja istutasime end ühte kohvikusse maha. Tellisin daiqueri, aga mul on täna vist magusa üledoos.. no ei läinud alla.
Nägime tüüpi, kes meil hotelli aitas otsida ja uurisime siis temalt, et mida teha võiks. Juhatas meid mingisse reagge-baari, mille mina üles leidsin! Juhuuu, tavaliselt kui mina teed küsima lähen, on tulemuseks see, et oleme sama targad kui ennegi olime.
Baaris mängiski mingi band, olid erinevad trummid ja mingid kõristid ja üks tüüp laulis. Täitsa OK muusika oli, olime esinemise lõpuni seal. Vahepeal läks üks tädi tantsima ka.. see on mingi eriti imelik tants, ma ei saagi aru, kuidas nad oma tagumiku niimoodi liikuma saavad.. kuidas ja mis lihaseid selleks kasutada.. mystica.
Kui band oli lõpetanud, korjati mütsi sisse kopikaid ja me jalutasime edasi randa.. seal oli üks diskoteek, kus enne salsat mängiti.. praegu oli seal tavaline tümakas + reaggeton. Tahtsin sinna sisse vaadata, aga J. pipardas täiega.. korraks siis ikkagi käisime.. Kuigi oleksin tahtnud natuke tantsida, ei julgenud ma üksi sinna jääda. Ma ei tea, see rahvas siin on scary olemisega ja joovad ka palju. Terve tee hotelli ma urisesin..
Kell alles 00.08.. päh, ööelu või asi. Samas, und nagu on ka.. nii et keeran magama. Hotelli seinad on küll papist vist.. elame teisel korrusel, aga selline tunne, et tänaval magaks.. absoluutselt KÕIK on kosta. Õues on muidugi mingi elu ka.. laupäev ju.

2.12

J. oli hommikul välja läinud ja kloppis nüüd ukse taga.. mina muidugi oleks veel maganud. Nurisen veel hotelli voodi üle ka: magada sain ainult ühes asendis, kohe kui natukenegi keerata, said vedrudega ribide vahele ja igale poole mujale ka.. padi oli eriti mügarlik.. J. ütles, et see on vanu rastapatse täis topitud.
Täna on meil siis tuur kavas ka. Sõime enne hommikust: mina oma puuviljadega jälle. Siin nad ei haki neid, vaid lõikavad viilud ja pakivad kõik eraldi kilessese. Kuna pagariäris värskeid saiu ei olnud, siis tahtis J. korralikku toitu ka süüa. Istusime suvalisse restosse maha ja J. tellis kalmaare riisiga.. hommikul.. no ma ei tea. Ma võisin siis home-made jogurti müsli ja puuviljadega. No offence, aga see jogurt nüüd küll süüa ei kõlvanud.. nagu veega lahjendatud halvaksläinud hapupiim.. J. muidugi vaatas mind väga altkulmu kui ma seda nn jogurtit maapõhja kirusin.
Läksime siis tuuriputka juurde.. aga tuurijuhti polnud. Eile õhtul oli ta küll sellise olemisega, et kavatseb pikalt-laialt pidutseda, aga nii pikalt..? Ju ta siis magab kodus pohmakat välja.. samas nagu vihastada ka nagu ei oska nende peale.. manana, noh. Raha ei pidanud ka ette maksma..
Midagi tarka meil siis teha polnud, lonkisime linnas.. kuna mõte terve päev Livingstone’s veeta ei tundunud mulle üldse ahvatlev, siis küsisin ühe vanamehe käest, mida siin iseseisvalt teha saaks. Saatis meid koskede juurde.. nimega Siete Altares. Joonistas mu märkmikusse veel kaardi ja soovis edu teekonnal. Tore papi oli.
Panime hotellis rannariided selga ja läksime mööda randa siis.. Rand on siis räpane küll, igasugu sodi on seal. Ilusaid teokarpe on ka.. ma korjasin neid. Ilm oli ka hea soe, päike paistis.. päris kaua sai jalutada, aga ma uimerdasin ka päris korralikult. J. kappas minust ikka hulk maad ees.. ja siis jälle vahepeal ootas mind järgi.
Teele jäi üks rippsild. Silla alt sõitis läbi mootorpaat, mille juhiks üks rasta ja sõitjateks terve kari musti põngerjaid. J. leidis rasta-onuga kiiresti ühise keele ja nii nad seal seletasid.. onu kutsus meid paadiga sõitma ka. Võimalus kohalikega suhelda – juhuu! Läksime muidugi!
Ronisime paati, kõigi laste pilgud meid jälgimas.. irvitasime omavahel, et neil on tegelikult raudselt mingiks ohverdusrituaaliks gringosid vaja. Sõitsime siis mööda jõge, kallastel mangroovid.. mingi mingi aeg asendusid täitsa ehtsa dzungliga.
Paat peeti kinni, lapsed läksid ujuma ja rasta-onu keeras omale kanepipläru kokku. Käisime lapsega ujumas. Vesi on siin nii naljakas, pinnal on hästi külm ja põhjas soe.. sügavas vees oli palju soojem. Korjasin põhjast mõned teokarbid ka.
Krt ja olin unustanud hommikul malaariatableti võtmata.. fakk küll. J. sõnul pole mul küll paanikaks põhjust ja ma täitsa usun teda ka, aga ikkagi..
Siis rääkisime õpetajaga, ta oskas üsna hästi inglise keelt. Seletas, et lapsed on kõik carifuna rahvusest ja et neid tunnustatakse rahvusena alles alates 1995 aastast. Neil on oma keel ka, carifuna keel.. siil nende keeles on fadigilyeru. Igatahes, neid diskrimineeritakse sotsiaalselt, neil on vaesed vanemad, enamus neist ametlikus koolis ei käi, sest kõik koolid on hispaaniakeelsed. Rasta-onu siis oma vabast tahtest nendega tegeleb, õpetab ja innustab neid. Kui tagasi sõitma hakkasime, siis ta pidas neile paadi eest “kihutuskõne” stiilis kuidas keegi ei saa alla suruda neid, kes ise on tugevad ja et nad ikka peavad olema uhked, et on carifuna rahvusest. Kusjuures, kõik lapsed, vanuseks pakun umbes nii 8-14, kuulasid teda, silmad pärani peas ja suud lukus.
Igatahes viisid nad meid tagasi sinna, kust peale tulime.. Soovisime neile kõike kõige paremat ja lehvitasime kaldal neile järele, nemad paadist meile ka. Nii südantsoojendav kogemus.. häid inimesi on alati hea kohata.
Lonkisime siis mööda randa edasi. Koskede juurde sai läbi taluõue.. ma küsisin teed hispaania keeles.. ja siis läbi dzungli ka natuke. Tegin sääsepaanikat jälle.
Pilet sinna “parki” maksis 10Q. Vaatasime natuke seal kohvikus ringi.. huvitav küll, miks nad igale poole Bob Marley pilte topivad.. ta ju puhas jamaikalane. Pärast selgus, et ta on kõige kuulsam tegelane, kes seal kandis esinenud on.
Koskede juurde tuli minna läbi vee ja läbi dzungli.. seal ongi siis 7 pisikest koske, üksteise järel nad tulevad.. kõnnid ühest üles, siis teine ja edasi.. Viimane siis on kõige kõrgem. Mõned hullud, no näiteks J., hüppasid sealt alla ka. Mina käisin lihtsalt ujumas. Käisin lausa kose taga ära.. mõnus, vesi oli küll natuke külm.. päikest ka ei olnud, puuladvad puutusid üleval kokku.. ainult natukene sinist taevast oli näha.
Tagasi läksime alguses mööda randa ja siis läbi mingi küla. Teel oli jalgpalliväljak, kus ilmselt kohaliku liiga võistlused käisid. Enamus rahvast vaatasid mängu aia tagant.. traataed oli, läbi nägi ilusti. Jalutasime, mõnus uina-muina tunne oli.. kruusatee, kohalike hütid. Sain omale kolm last käekõrvale, minu väikesed rahalunijad nagu ma neid kutsusin. Kaks nii 4-6 aastast tibi ja ühe pisikese poisi ka. Üritasin nendega rääkida ka, aga ma ei saa ju aru.. nemad minust ka eriti aru ei saanud. Kõndisin siis niimoodi, kohalikud külamehed ütlesid mulle “mama” ja.. naljakas. Tibid küsisid veel J. kohta ja itsitasid omavahel.
Lõpuks lasin siis neil poest omale nänni osta.. väikesed shaakalid, aga mul polnud südant ka neid pikalt saata. Ma ei tea, mida nad sealt kokku ostsid, aga päris palju läks raha.
Siis kupatasin nad koju ära, eksivad veel ära kuskile.
Õhtul mõtlesime minna restosse mereande sööma. Mina tahtsin hirmsasti kohalikku suppi, tapadot proovida. Panin veel vaatamata J. norimisele kleidi selga, oli teine natuke kortsu läinud, aga krt küll – naine peab mõnikord kleiti ka kandma.
Igatahes jalutasime sadama poole ja lõpuks läksime eriti peene välimusega restosse nimega Casa Rosada. Palmilehtedest katus ja mere ääres ja seinad olid lahti.. linna tuled paistsid. Hästi ilus oli. Tellisingi oma supi ja majaveini ka. J. võttis krevetipastat. Kõigepealt toodi meile salatit ja saia.. küünal lauale ja.. Nii naljakas, tunne selline, nagu oleks tõesti kuu pealt sinna kukkunud.. olin harjunud ööbima igasugustes uberikes, sööma street-junk-foodi ja nüüd siis korraga selline luksus.
Oi, aga minu tapado. Suur kauss, ühest otsast paistis välja kalasaba ja keset läbipaistmatut kollast vedelikku ujus terve krabi.. krevetid olid ka sees. Mõnusa maitsega ka.. suppi teevad nad väidetavalt kookospiimast ja siis koorest. Lobisesime söögi juurde inimeste silmakirjalikkusest.. J. meelest tegelikult eriti kedagi teised inimesed ei huvita. Kurat, mul tekkis selline deprekas. Niuts, mina küll tahan inimestele korda minna. Keegi mulle pai ka ei teinud!
Igatahes oma supi sõin ära, tõesti oli hea. Ja magustoiduks toodi meile shokolaadikeeksi. Kuna J. tahtis reagge-baari minna, siis kugistasime selle üsna ruttu alla. Arve tuli kirves. Njah, minul on raha suhteliselt otsas, elan enam-vähem J. kulul. Pangaautomaat siin mulle ka ühtegi senti ei anna, netti ka pole, et kontoseisu kontrollida. Kuidagi ei tahaks uskuda, et see nullis on.
Käisime kodust läbi, ma panin püksid jalga ja läksime siis reagge-baari. Ühtegi inimest seal ei olnud.. J.le haakis end külge üks lapitud pükste, helelilla villase kampsuniga, väheste hammastega ja jumala täis rasta.. jalgratas oli tal olemas, eriline käula. Igatahes kurtis ta J.le oma kurba saatust, et kuidas ta muusikat teeb ja kui raske tal ikka on. Tutvustas meile reagge-bandi muusikainstrumente: olid mingid kongad ja chamberid ja kilpkonnakilp. Selle reagge-baari seinal olevat ka tema pilt joonistatud.. oli küll sarnane, aga samas on nad siin kõik nagunii ühte nägu.. nii et ma ei tea kui õige see jutt oli.
Siis lunis ta J.le söögiraha.. et ainult 15Q ja ta saab omale tortilla osta. Naljakas oli ka, mida ta kõike kokku rääkis.. aga samas täna ma olin solidaarne kõigi maailma õnnetutega, nii et mul oli tast täitsa kahju kohe. J. polnud ka kivist südamega ja surus talle 20Q kätte. Tüüp tänas ette ja taha, kihutas jalgrattaga minema ja lubas paari minuti pärast tagasi olla. Nujah, ega me ilmselt teda rohkem ei näe.. aga nägime ikka.
Sõitis rattaga tagasi, toidukarbike käes..näitas meile ette, et ostis tõesti toitu ja vabandas, et ei leidnud kuskilt 15Q-ga süüa.. mis tegelikult on jama, kõik kohad on siin odavat sööki täis.. aga see portsjon olevat jälle suurem, nii et nüüd saab tema õde ka süüa. Nii tore!
Lõpuks hakkas reagge-band ka mängima, aga rahvast oli täna vähe ja väga pingutada nad ei viitsinud.
Vahepeal proovisin ma mere äärde minna, J. näitas suuna ka kätte, aga ma läksin ikka valesti. Siis käisin pärast kohaliku kassi paitamist J. tungival nõudmisel käsi pesemas ja panin seebi asemel kohalikku cillit bangi kätele. Appi!
Läksime siis mere äärde.. tee peal pakkus üks kamp kohalikke J-le mingit pulbrit, pöördumine oli midagi stiilis hey, gringo, wanna fly? Ja mere äärde me ei jõudnudki, vihma hakkas sadama. Mida veel? Kobisime igaks juhuks hotelli magama.

3.12.

Tõusin vara ja tuju oli eilset õhtut arvestades väga hea. Pakkisime asjad ja läksime kohvikusse, kust meie sõit Rio Dulcesse algama pidi. Neil on selline diil, et kui võtad sealt hommikusöögi, saad sõidu 10Q odavamalt, ehk siis 85 asemel 75-ga. Mina võtsin puuvilju, igasugused home-made jogurtid palusin taldrikult välja jätta.. J. sõi kalmaare. Netis käisime ka korra ja ma nägin isegi J. eilset lilla kampsuniga sõpra.. sellesama kampsuni järgi ma ta ära tundsingi. Ja oleks siis minu vastu huvi tundud:P Küsis ainult, kus J. on. Viisin nad kokku siis.
Ees ootas 2.5 tunnine paadisõit ja otse loomulikult hakkas vihma sadama. Koukisin igaks juhuks vihmakeebi kotist välja.. paras peletis nägin ma sellega välja, aga märjaks ka saada ei tahtnud..
Alguses tundus, et vihm jääb järgi.. tegime veel paadiga kuskil dzunglis väikese peatuse, seal suurt midagi teha ei olnud.. palmid, lilled ja siis üks turistilõksust suveniiripood. Pildistasin siis lilli ja tegin ajaviiteks külapoistele silma.
Paar peatust saime veel teha.. ja siis hakkas sadama. Raisk! Taevas ja jõgi sulasid ühtlaseks halliks massiks ja kõik oli märg.. külm ka veel.
Lõpuks jõudsime kohale ja tegime esimeses sadamakõrtsis ühe tequila, et natukenegi sooja saada.
Läksime bussi peale, sihiks Guatemala City ja siis edasi Antigua.
Bussis oli palju-palju rahvast, valdavalt kohalikud. Seisime püsti, sest ühtegi kohta ei olnud.. . Üks about 11-aastane poisike istus minust paar rida eespool ja saatis mulle väga mesiseid pilke.. hmm, kahtlane. Õnneks läks ta varsti maha. Mingi aeg üks koht vabanes ja konduktor lubas selle lahkelt mulle.
Sain istuma akna alla, aga aken oli lahti ja sealt puhus kohutav tuul sisse.. tõmbasin vihmakeegi kaitseks peale. Keegi tegi veel katuseluugi ka lahti. Krrt, külm ju. Lõpuks saime paar pingirida ettepoole kolida ja kohe oli soojem ka. Nii naljakas, kui on peatus, siis jookseb bussi terve kari igasuguseid kaubapakkujaid. Süüa võib neilt küll kõike osta, alates igasugustest näksidest kuni pannkookideni välja. J. ostsis kaks pisikest pakki röstitud india pähkleid. Sain ühe paki omale ja tõmbasin sellise hooga lahti, et kõik kohad olid pähkleid täis.. jube head olid. Pikk ja tüütu bussisõit igatahes. Lõpuks jõudsime Guatemala Citysse, aga pidime läbi selle city veel tükk maad sõitma.. linn nägi paras geto välja küll.. aga eeslinn ka ju. Bussi lõpp-peatus oli samasugune.. brrh. Tahtsime kiiresti Antigua-bussile minna, aga selleks pidi teise bussijaama minema. Küsisin ühelt kohalikult, ta näitas käega ebamäärases suunas ja soovitas takso võtta, sest tee sinna on ohtlik. Nojah. Kolm kahvanäost tibi meie bussist tahtsid ka Antiguasse minna, aga kuna nad olid veel uimasemad kui mina oma “parimatel” päevadel, siis neist eriti tolku ei olnud. Jätsime nad sinna üksteisele otsa vaatama. Alguses lähtusime põhimõttest, et seljakotirändurid ju taksoga ei sõida.. see põhimõte pidas vastu umbes nii poolteist kvartalit. Jube linn. Tõesti. Hullem veel kui Belize City.. pime muidugi oli ka. Niisiis võtsime ikkagi takso. J. kauples veel hinda ka alla natuke. Kuna viimane buss pidi minema kell 19.00 – milles ma küll natuke kahtlesin – palusin tal kiiresti sõita. Ta sõitis ka.. kuigi tüüp püüdis meid veenda taksoga Antiguasse sõitma. Läksime ikka bussijaama. Buss oligi ootamas, täiesti tühi. Võtsime endale mõlemad pingid.
Igatahes läks see buss kiiresti rahvast puupüsti täis. Kahesel istmel istus kõrvuti koos vähemalt 3 inimest, vahekäik oli ka rahvast täis topitud.. peale bussijuhi oli bussis veel üks tüüp, konduktor, tema siis rippus käte jõul uksest välja ja Antigua-Antigua-Antigua.. ma ei tea, kuhu ta need inimesed mõtles panna siis.
Minu kõrval istus üks kohalik, kes minuga kohe lobisema hakkas. Ta rääkis küll ainult hispaania keelt.. midagi sai räägitud küll. Ta nimi on Ever, 30-aastane, abielus, 2 tütart, õpetab kuskil raamatupidamist. Ta rääkis, et siin vaesed abielluvad nii 17+ vanuses ja vaesemates peredes on 5-12 last.. rikkamates peredes on ka palju lapsi, tavaliselt ikka üle kolme. Väljaspool Guatemalat ta kunagi käinud ei ole. Tore oli temaga rääkida, bussisõit läks kohe kiiremini.
Antigua lõpuks. Mission: hotelliotsing. Enne astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse poodi ja nõudsin Pepsi Lighti. Ma ei tea, kust nad selle mulle välja kaevasid, aga kätte ma ta sain. J. ostis tänavamutilt saia. See oli küll naljakas, kuidas ta seda tegi.. pühkis oma sitased käed veel sitasema põlle külge puhtaks.. siis pistis pannile kokku saia, liha, mingid imeliku välimusega vorstikesed ja veel paar asja.. oijah, siis mätsis selle kokku. J. on super – uskumatu, et tal see sodi üles ei tule.
Esimene hotell, kuhu läksime, oli kena, aga üsna kallis. Teine oli jälle peldik. Üks hotell tundus hea hinnaga ja ilus ka, aga seal olid kohad täis jälle. Lõpuks leidsime siis ühe normaalse, 100Q maksis ja väidetavalt oli soe vesi ka olemas.
Käisime veel korraks linnas ka. Siin on hästi ilus park, kõik puud on lambikestega kaunistatud, pimedas on nende kõik oksad ka ilusti tuledes nähe.. Keskel on purskkaev, mille juures mängib kuskil punakas valgus. Hästi ilus on. Ja kohalikud on siin ka kenad.
Hotelli soojast veest siis nii palju, et J. saigi sooja vett, minule jäi ainult külma. Käisin siin külma dushi all.. niigi oli tunne selline, et jään kohe haigeks.. võtsin J. soovitusel 2 Ibumaxi, panin sokid jalga, tirisin omale võimalikult suure hunniku tekki ja jäin magama.

4.12

Hommik. Ikka veel külm ja vesi pole ka soojemaks läinud. Enesetunne pole just halb, aga väga kiita ka ei saa. Kõht on ka tühi. J. läks välja, mina käisin külma dushi all ja kolisin jälle teki alla sooja. Jäin loomulikult magama. Kui J. tagasi jõudis, siis hakkasin hirmsa hooga irisema, et kurat küll – kus on soe faking vesi. No ja guess what – pidi keerama VASAKUT kraani, aga mina oma uimase peaga keerasin PAREMAT. Ja tuligi vasakust kraanist kuuma vett. Appi kui sooda ma ikka olla võin! J. oli ka sõnatu.. kui kõnevõime tagasi sai, käskis juuksed ära värvida. Hea veel, et ma ei jõudnud hotelli adminni juurde aqua calientet nõudma minna.
Läksime linna peale. Tahtsin toitu. Puuvilju turul ega kuskil mujal ei olnud.. Lõpuks ostsin kohvikust croissanti, keskväljaku lähedalt ananassi ja siis veel vanilje-mango jäätise.
Järgmiseks läksime Cerro de la Cruzile, Evergi soovitas seda külastada. Eile õhtul ütlesid kõik kohalikud selle kohta, et pimedas ärge küll minge.. nüüd oli valge. Ohtlik küll ei olnud, aga võibolla siis öösiti tõesti on.
Cerro/mägi ise siis väike küngas, aga Antigua paistis sealt ilusti ära. Pisike linn, mägede vahel ja kaks vulkaani olid ka näha. Üks tossas natuke.
Vahtisime seal ja võtsime päikest. Pagan, J. on minust ikka kordades pruunim.
Kell 14.30 hakkas meil väike matk Pacaya vulkaani juurde. Hommikul tuuri broneerides soovitati meil matkasaapad või äärmisel juhul tossud jalga panna.. yeah, mul kindlasti on nad kaasas. Panin siis on sandaalid ikkagi.
Minibuss, 15 kärssa, oli rahvast täis. Sõit kestis hästi kaua, isegi Guatemala Cityst sõitsime läbi.
Kohale jõudes oli meil aega seal natuke molutada. Bussist saime vaevalt välja, kohe olid karjas ümber lapsed, kes sticki müüa pakkusid.. tavalist puuroigast, huvitav, mida sellega teha? Hmm – stick ja stick. Tõlkisin mõttes eesti keelde ja itsitasin omaette. Aga noh, tüütud olid nad ikkagi.
Hobused on seal ka, nn. taksodeks neile, kes ise mäkke ronida ei jõua või ei viitsi. Meie bussist mõned läksid ka.. üks oli eriti suur mees, hobusest hakkas kahju.
Aga tee läks ikka üsna korralikult ülesmäge. Õnneks oli tempo aeglane ja ronimine ei väsitanud üldse. Vulkaani kõrguseks olevat 2600 ja natuke veel. Ma ei teagi, kui palju maad me ronima pidime, kõrguse mõttes ilmselt mitte väga palju. Jõudsime mäkke ja siis oli ilus vaade Pacaya vulkaanile.. laavajõekesed olid ka näha. Hästi ilus oli. Teisele poole jäi Guatemala City.
Edasi läksime siis alla, vulkaani jalamile.. et siis sealt üles laava juurde minna. Alla oli muidugi suht vastik minna, liivane tee ja palju lahtisi kive.. lasin oma sandaalidega liugu seal, pärast raputasin neid kividest tühjaks.
Laavakividel kõndimine oli alguses lihtne.. suured hangunud tükid nagu, kindlalt paigal ja hüppa nagu kaljukits ühelt teisele. Giid hoidis meil kogu aeg silma peal ja rõhutas, et grupp peab kogu aeg koos olema. Mida üles.. laava poole, seda vastikum oli ronida.. pisikesed pudedad kivid, tulised ka veel.. kunagi ei tea, kas see kivi seal teisel pool lõhet kannab sind või mitte. Hakkasin mõistma, milleks neid laste pakutud sticke oleks vaja läinud. Paar korda koperdasin, ühe korra kõrvetasin jalga ka natuke.. aga samas, vaade ja kõik see kogemus oli uskumatult lahe. Jumala soe oli ka. Vahest tuli maapõuest lihtsalt kuuma õhku, J. valas pudelist vett maha ja siis oli tunne nagu saunas oleks. Laavast olime lõpuks vaid nii meetri kaugusel. Poweriga vaade oli, tõesti. Üldse kogu see olemine seal oli väga.. ma ei tea, ebareaalne. Kui mõelda, et see on peaaegu et aktiivne vulkaan.. mis seal kõik juhtuda võib. Samas rahvast siblib seal ikka palju.. pimedaks hakkas ka minema. Super!
Tagasi läksime alguses üles ja siis mööda seda järsku lõiku alla. Meie grupist oli ühel pealamp kaasas, haakisin end siis sõbralikult talle sappa. Kell oli vast nii 6, aga midagi näha enam ei olnud.. Olin küll ettevaatlik, aga koperdasin ikkagi kogu aeg.. J. käis mu taga ja muudkui “soovitas” korraks külg ka maha panna. Jah, aga tegelikult oli ta ikkagi armas ja hoidis mul seljakotist kinni, et ma liiga korralikult ei koperdaks. Irivtas veel, et peaks mind ketti panema.. mingu ta ka.. Mina vähemalt ei kukknud vulkaani otsas oma sokki katki.
See pime tee.. kui üles läksime, oli tee hobuse sitta suht täis.. praegu polnud küll enam midagi näha.. njah, eks siis kodus ole näha, kas ja millega sandaalid koos on.
Kokkuvõttes oli super matk, kõige paremini kulutatud 5$, just nii palju see matk maksis + veel 40Q rahvuspargitasu.
Tagasi jõudes käisime hotellist läbi ja läksime netti lennukipileteid vaatama. Kurb, aga peame ju hakkama vaikselt tagasisõidule mõtlema. Hommikul käisime ühes reisibüroos maad kuulamas.. sealt öeldi, et Taca Airlines lendab küll, hinnaks 225$, pidi olema the best price, mingi kampaania raames ainult saabki sellise hinnaga. Njah, lõin netis taca.com sisse ja sain hinnaks 171$, kõik taxid sees ja ilma igasuguse allahindluseta. Igavesed suslikud on nad seal reisibüroos. Jamasin siis tükk aega nende piletitega.. igasugused kasutajakontod ja krediitkaardinumbrid ja reisijate andmed.. aga kätte sain!
Siis olime minu meelest natuke toitu ära teeninud ja läksime sööma. Tatsasime ringi, aga midagi nagu väga ei tõmmanud.. lõpuks läksime ühe papi restosse. J. oli päeval seal mingi papiga seletanud midagi. Papi oli nüüdki seal ja seletas aga edasi. Andis meile laheda nurgalaua ja kelner sattus ka selline naljakas, pisike ja agar onu, kogu aeg naeratas ja kummardas ning oih-aih käisid iga sammuga kaasas.
Tellisin Pepsi Lighti ja Sangriat, söögiks võtsime mõlemad plato typico, kus oli siis loomaliha, grillitud banaan, mingit juustu, paar nacho-krõpsu, oapasta ja veel mingi roheline plöga, mida nad igale poole panevad ja mis on jube hea (avokaadost nad teevad seda, nagu ma hiljem teada sain) ja salat ja riis. Kokku oli hästi palju toitu ja hästi hea oli ka. Sangria oli muidugi ka eriti hea.. J. muidugi krimpsutas nina, talle üldse minu joogid ei maitse. Vahtisime seal, sõime, jõime ja seletasime. Siis läksime hotelli ja ma käisingi tõesti sooja dushi all. Krdi hea oli! Unustasin end sinna, J. tegi juba ukse taga kolinat.. nujah, eks tal oli ka külm. Koperdasin välja ja magama. Kohe hea uni tuli!

5.12

Hommikul tõusin jumala vara üles ja täitsa ise. Kell oli alles 8. Käisin kuuma dushi all ja läksin korraks linna. J. oli ka jalutama läinud. Tegin tiiru pargis, klõpsasin natuke ja läksin hotelli tagasi.
Täna on meil plaan sõita Atitlani järve äärde, külakesse nimega (El) Panajachel. Turismibüroost öeldi, et buss läheb 12.30.. hmm, nii kaua me oodata ei viitsinud, läksime siis kanabussidega ise. Pidime sõitma Chimaltenangosse ja sealt siis bussi vahetama. Bussid on siin küll väljas ilusad ja värvilised, seest aga tõsine porno: nii palju inimesi üksteise otsas, et ma ei tea.. kõik kohad on inimesi täis.. ja kiui buss peatus, vallutasid niigi täis vahekäigu igasugused kaubapakkujad. Seekord oli buss kohe eriti täis.. kokku läks vaja nelja bussi, tegelikult oleks kahega ka saanud. Piletihindadest ma üldse aru ei saanud, J-ga kordamööda neid ostsime.. aga mu meelest üks lühike ots maksis palju rohkem kui eelmine poole pikem.. go figure.
Panajachel ise siis.. turistikas. Hunnikute viisi sodiladusid, nii kutsun ma indiaanlaste müügipunkte, kus neil siis vööd-käepaelad-tekid-märgid-jne-jnt müügis on.. ja söögikohti oli ka palju. Hotell on meil väljast kena, aga seest paras urg.. as usual. Soe vesi pidavat ka olema, aga kraanist tuleb ainult leiget. Lisatasu eest, 20Q, oleks saanud ka telekat vaadata.. aga noh, jätsime selle vahele.
Läksime linna, niisama koperdama.. ostsime tänavalt tacosid. Ma ei tea, süües pole neil nagu väga vigagi, üsna ilusti lähevad alla.. aga neil on mingi lollakas järelmaitse, mis üldse ära ei lähe. Huvitav, et siin kohalikku shokolaadi üldse ei ole ja kohvi ka ei ole. Guatemala ju – nad võiks vähemalt siis turistide jaoks oma kohvi ilusti pakkida ja pakkuda. Kindlasti läheks paremini kaubaks kui punase-kollasekirju käepael näiteks.
Lõpuks ikka leidsime kohalikku shokolaadi ka.. pidi mandlitega olema. Nagu leib nägi ta välja, murda oli peaaegu võimatu.. ja maitse oli täitsa tavaline. Jalutasime siis veel niisama mööda tänavat. Järsku küsis keegi meilt sulaselges eesti keeles, et mis keeles me räägime. WTF? Tüübi nimi Jako, õpib üle-järve-külas San Pedros hispaania keelt ja varsti kavatseb edasi rännata. Panajachelis on ta raha võtmas, San Pedros polevat sellist pangaautomaati, mis tema kaardiga midagi teha oskaks. Ta rääkis Guatemala Cityst, et pidi ohtlik olema. Ta elas seal ühe pere juures, mees on Philips Morrise direktor seal, nad elavad Zona 16, mis on “linn linnas”, suletud linnaosa, kus siis rikkad elavad ja kus on oma koolid-poed-söögikohad.. Too perekond käib sealt väljas vaid turvameeste saatel.
Jako on hästi tore. Ta pole siin enne meid ühtegi eestlast näinud. Ta andis meile oma kontakti ka, et kui me tema kodukülla satume, siis võime helistada. Ja see turg, kuhu J. tahtis minna, (nime kohe vaatan kuskilt järgi) olevat samasugune sodiladu nagu siin tänavatel, aga kordades suurem. Jako ütles, et seda sama paska müüakse Panamast Tshiilini. Ma täitsa usun, et tal on õigus. Ei tea, kas keegi kunagi midagi sealt ostab ka. No igatahes, väga ootamatu kohtumine!
Muidu siin külakeses eriti midagi teha ei ole. Läksime mere äärde ja istusime suvalisse restosse maha, mõtlesime mojitosid juua, aga neid seal loomulikult ei olnud. Mina võtsin siis oma teise lemmiku sangria ja soovitasin J-le white russiani.. ja üllatus-üllatus: loomulikult see talle ei maitsenud. Pärast jõi ta siis kuke-õlut. Kusjuures ettekandja käis aga muudkui J-lt küsimas, et kuidas on ja kas midagi on veel vaja.. mina olin nagu täielik tühi koht. Mjah, ma olen seda siin ennegi kogenud. Kaua meil seal molutada ei lastudki, resto pandi kinni. Me läksime siis ka hotelli.. midagi eriti siin teha ei ole. Ja kell on alles 19.41. Tegime siis väikese uinaku, tõusime 23.25 vaid selleks, et siis magama minna. Normaalne!

6.12

Hommik vara-vara. Ärkasin selle peale, et J. suure tule põlema pani ja päikesetõusu vaatama ajas. Taevas oli selge ka. Kobisesin küll paar kurja sõna, aga päikesetõusu tahtsin näha küll, nii et ajasin end maast lahti.
Aga väljas ootas meid üllatus.. hotelli suur raudvärav oli lukus. Kedagi üles äratada ei osanud, niisiis ronisime üle aia. Täits ilusti sai hakkama, nihverdad seal okastraadi vahelt ja hüppad teisel pool aeda maha.
Järve ääres oli külm.. hästi ilus ka. Inimesi üldse ei olnud, üks gringo tegi joogaharjutsi ja üks kalamees nökerdas oma paadiga.. Vulkaanid olid ilusti näha, taevas oli selge. Vaatasime siis päikesetõusu.
Pärast läksime hotelli magama. Värav oli selleks ajaks lahti tehtud. Umbes 8-st ajas J. mind jälle üles.. läksime sadamasse, et San Diegosse sõita. Valisime mingi paadi, mis pidi kohe minema.. tegelikult pidime veel 15 minutit ootama. Päikese käes oli mõnus soe, aga kui paat sõitma hakkas, siis panin kohe dressipluusi selga tagasi. San Diego oli esmapilgul samasugune turg nagu Panajachel. Jalutasime seal niisama ringi, käisime turul ja ostsime frukte – jube head oli seekord! Turg on siin ikka ehtne värk, palju kohalikku kola, just toidukraami. Kohvi oli ja igasuguseid juurvilju ja kala ja liha.. selline ehtne turg. Koerad koperdasid muidugi lihalettide juures ringi.
Tänavakaupmeestelt ostsime kohvi ka, J. kauples nendega hinna üle ka veel. Päris suure sooduka saime lõpuks.
Tegelikult ei osanud me seal San Diegos ka midagi teha, niisiis sõitsime laevaga San Pedrosse. Laevasõit oli mõnus, laev kruiisis täiega.. aeglaselt, võtsime päikest ja vahtisime kohalikke. San Pedro oli hästi uimane koht. Kõmpisime ringi, kotid seljas, erilist aimu polnud, mida edasi teha. Käisime ühes kohvikus-kohvipoes, J. proovis kohalikku kohvi, ise kommenteeris kõrval, et on hullematki saanud. Mina jõin kakaod.
Proovisime siis Jakole helistada, aga ei saanud kedagi kätte. Istusime siis sadamasse maha ja vaatasime järve. Kuidagi nii mõnusalt uims oli olla. Üritasime mõelda, mida edasi teha.. kas jääda Atitlani juurde, minna El Salvadori surfilaagrisse või Vaikse Ookeani äärde.. olime seal, suured kotid seljas ja pead täiesti tühjad.
Siis tuli Jako meie juurde, ütles, et keegi oli talle netikohvikust helistanud ja tuli meid sadamasse otsima.. Ütles, et tema läheb nädalavahetuseks Xelasse, linn nagu Antigua, aga vähem turistikas ja suurem ka. Hmm, mõtlesime ka selle peale, aga linn asub 2500 meetri peal ja seega on seal külm. J.l pole pikki püksegi kaasas. Ei tea..
Ööseks otsustasime jääda San Pedrosse, viisime oma asjad hotelli ja leppisime Jakoga õhtuse kokkusaamise kokku.
Hotell polnud suurem asi ja pikalt seal olla ei tahtnud. Läksime siis Atitlanile kajakiga sõitma. J. eestvedamisel loomulikult. Mina võtsin igaks juhuks laste-kajaki, mis pidi stabiilsem olema, aga aeglasem. Päris mõnus oli sõita, muidugi, mina seda otse liikuma ei saanudki.. vänderdas ühele ja teisele poole, kiirusest polnud ka juttugi. Aga päike paistus ja vaade järvele ja vulkaanidele ümberringi oli super. Uhasime peaaegu paar tundi järvel ringi. Siis läks ilm päris pilve ja J. arvas paremaks kiiresti ära minna, enne kui sadama hakkab.. juhtumisi olime me teisel pool järve. Appi! Sõudsin kui segane ja lubasin kaldale jõudes kõik kajakiga seotud tegelased eesotsas J.ga teise ilma saata. Aga jõudsin ilusti tagasi, vihma muide ei hakanudki üldse sadama. Ja siis oli jälle hästi hea tunne ka!
Läksime hotellist läbi ja siis sööma. Jalutasime natuke külast välja, igatahes näitas läksime sildi järgi, millel kiri “secret garden”. Seal peavad juudid mingit oma söögikohta, Zoola vms oli nimi ja nende motoks on come and relax või chill või midagi. Relaxid on nad seal küll, jah, eelkõige väljendus see selles, et toitu pidi julgelt üle tunni ootama. Ja toitu, mida J. tahtis, ei olnudki.. seda tuldi ka ütlema alles poole tunni pärast. Muidu mõnus koht, põrandal saab istuda ja igavesti lahe.. Seal on silt do not feed the dogs.. nii kahju, üks lontu käis ja vaatas meid oma suurte silmadega. Sisustasime aega siis kaardimänguga. Iga kord kui ma võitsin ütles J. mulle nii “toredalt”: kullake, keri kuradile on üks ere näide. Söök, kui see lõpuks saabus, oli tõesti hea. J. naeris, et nad selle peale seal mängivadki – tühja kõhuga on ju kõik asjad head. Mõnus oli istuda seal, külm ainult.. oleme ju kõrgel ka, sellepärast.
Pärast läksime hotelli, J. oli kuskilt endale peavalu hankinud ja läks magama.. mina siis molutasin võrkkiiges.
Mingi aeg lähme siis uuesti linna, saame täna Jakoga kokku. Ma juba ootan, ta on nii tore ja tema käest saab kindlasti kohalikust elust-olust rohkem teada. Baaris ta istuski, koos Islandi tüdrukuga, kes oskavat jube hästi salsat tantsida ja siis USA tüdrukuga, keda ma juba olen näinud. Laud oli keset saali, kohe hakati seal filmi näitama. Pidime kõik omavahel rääkima inglise keeles, hmm, naljakas kuidagi, aga noh.. rahvusvahelise seltskonna värk. Koht oli ka valgete kogunemiskoht, isegi teenindajad ei olnud kohalikud. Jako sõnul tahavad kohalikud küll hirmsasti valgetega koos aega veeta, aga juba üks õlu pubis on neile nii neljandik nädala palgast, nii et seda nad väga tihti endale lubada ei saa. Niisiis, oli väga rahvusvaheline seltskond seal baaris.
Filmiks oli Lucky Number Slevin.. natuke isegi vaatasin filmi, suurema osa ajast küsitlesin Jakot.
Just olid siin olnud presidendivalimised, plakateid olin ma näinud ka. Jako pere oli veel segaduses, et kas üldse minna valima.. tema eestlaslikult siis ajas neid valima ikka. Ta hispaania keele õpetaja on juba 10 aastat välismaalasi õpetanud, aga ikkagi suutvat ta vahel üllatada küsimustega stiilis kuidas te siis seal tortillasid ei söö või kuidas te seal üldse ilma hispaania keeleta hakkama saate.. Praegu on tal naisõpetaja, enne oli üks mees, kes 100Q laenas ja siis jooma hakkas. Jako elab hästi lihtsas peres, “isa” käib mägedes maisi kõplamas ja “ema” pätsib hommikust õhtuni tortillasid. Välismaalased on päris hea sissetulekuallikas, aga see pole pidav raha jälle. Kuulutustelehtedes olevad muu ostu-müügi kõrval ka võimalus lapsi osta-müüa-vahetada. Valged pidid seda võimalust lausa kasutama.. aga ikka lapseks ostma neid.. aga riigist välja viia siiski ei saa.
Lauda telliti vahepeal nachosid, selle rohelise jube hea pastaga. Pastat tehakse avokaadost, siin on see nii pehme, et saad lihtsalt pudiks vajutada. Jube hea on see küll.
Päeval nägime ka, kuidas kohalikud kohvi töötlevad. Hull käsitöö.. kuigi jah, tegelikult saaks selle ka masinatega tehtud. Nad seal ise vahivad jalgupidi sees, tõstavad kohviube ühest kausist teise.. valavad veega üle.. täielik agraarriik siiski.
Film sai läbi ja läksime koju magama ära. Krt mina seda hotelli siin üles ei leia.. masendav. Thank God for J.

7.12

Täna oli kuidagi eriti hea uni. Lükkasin äratuskella mitu korda edasi.. tõusin alles siis, kui J. oma hommikuselt ringkäigult tagasi oli. Ta käis meile puuvilju toomas. Arbuus on siin väga hea. Siis läksime kajakiga sõitma. Ma kohe üldse ei viitsinud, aga mõte üksinda võrkkiike molutama jääda ei tundunud ka eriti ahvatlev.. niisiis panin trikoo selga, päikesekreemi peale ja minek. Täna võtsin ma ka kiirema kajaki.. ma küll ei ütle, et ta oluliselt rohkem kõikunud oleks.. aga kiirem oli ta küll. Kokkuvõttes vänderdas ta mul all samamoodi.. ilmselt jälle minu viga. Mõnus oli sõita täna, päike paistis, laineid eriti ei olnud.. tegime peatuseid ja solberdasime rahulikult. J.l on loll komme mind pritsida, aeruga.. tal tuleb see hästi välja ka.. ja kuna fotokas oli tema käes, ei tohtinud mina teda pritsida. Pähh. Hotelli jõudsime tagasi alles 12.51. Hmm, check out pidi tegelikult olema 11.00 ja kuulsin hotellipoissi kõrvaltoa põtradega õiendamas, et ikka õigel ajal tuleb ära minna.. J. oli Jako juurde läinud ja õiendada ma saada ei tahtnud, nii et siis tegin poisile head nägu ja ütlesin, et jääme veel üheks ööks. Ja kui J. tagasi tuli, tõmbasime jeed. Polnud just väga ilus käitumine, aga mis sa hädaga ikka teed.. plaaniks siis sõita Antiguasse. Sadamas Panajacheli paati oodates rääkisime veel Jakoga, ma jõin ühe mojito ka ära. Ajasime päris kaua juttu seal. Lõpuks läksime siis Panajacheli paadile.. järv lainetas keskelt päris kõvasti ja olevat keskelt nii 300 meetrit sügav. J. ajas juttu ühe väikese poisiga, ta on üldse siin laste lemmik. Ta viis meid pärast ka oma isa või onu reisibüroosse, et me sealt siis saaks sebida otsebussi Antiguasse. Chicken-bus ei tundunud väga ahvatlev. Otsebuss maksis päris palju, igatahes läksime edasi teistest firmadest uurima.. kõik nad küsisid 7-10 USD, röövlid sellised. Tuli end ikkagi chicken-bussi vedada. Jällegi üks sõit, kus sul terve bussitäis seljas elab.. bussivahetus käis jällegi nii, et jooksed ühelt bussilt teisele ja nii, et su kott kohalikel käest kätte lendab.. huh, õnneks saime alati istuda, siis oli sõit omamoodi isegi mõnus. Üks ilus mees oli ka.. või no mis mees, poisike, kuskil 16 võis ta olla.. aga ilusad pruunid silmad ja sellised huuled nagu mulle meeldivad. Istus minu ees ja toetas vahepeal oma pead vastu minu kätt. Loe: vastu peatuge, kuhu ma oma käed oli toppinud.
Antiguasse jõudsime pimedas ja võtsime enam-vähem suvalise hotelli umbes seal, kus eelmine kordki. Sooja vett ja akent küll ei olnud, aga me ei viitsinud edasi tuuseldada ka.. nii et käis küll.
Käisime korraks linnas ka. J. oli unine ja läks kohe hotelli tagasi. Mina jäin veel natukeseks parki kirjutama, jõin ühe Pepsi L ja käisin netis. Hotelli leidsin isegi ilusti üles, aga... koputamise peale keegi ust lahti ei teinud. Välisukse võti oli meil küll olemas, aga see oli J. taskus ja tema magas toas.. KURAT! Koputasin-koputasin-koputasin.. vahepeal logistasin niisama ust.. Naabrimees tuli küsima, et mida ma lõhun seal.. kurtsin siis, et olen kodutu ja sõber on mul loll. Naaber turtsatas, aga midagi teha ka ei osanud.. Koputasin siis edasi. Raha polnud ka nii palju kaasas, et teise hotelli minna.. Olin ikka tige ja ulusin natuke nutta ka. Lõpuks J. siis kuulis ja tuli tegi ukse lahti. Aga ta sai vastu päid ja jalgu mu käest. Kloppisin seda ust oma 15 minutit ju.

8.12

Äratuskella lükkasin 10 minuti kaupa edasi kogu aeg. Jube uni oli.. aga kell 8.00 läheb buss Monterricosse, Vaikse Ookeani äärde. Eile olime kõrvalmajas asuvast reisibüroost piletid ostnud. Igatahes kell sai juba 8.15 ja meie bussi polnud kuskil näha. Küsisin siis reisibüroost üle – jajah, kohe tuleb. Ootasime siis veel. Buss jäi lõpuks nii pool tunnikest hiljaks, aga oli täitsa kobeda välimusega. Pidime bensukas bussi vahetama.. mingi erilise lobudiku vastu. Raadio kohal haigutas suur auk ja üldse kõik kolises ja logises. Ostsin bensukast jäätist. Meiega oli bussis ka üks hollandi mees.. mulle tulid kohe meelde punased laternad.. J. naeris mu rikutud mõistus ja ütles, et temale meenuvad tulbid. Jajah. Sõit kestis mitu head tundi ja teele jäi üks põnev jõeületus. Sild oli küll ka, aga meie buss seda millegipärast ei kasutanud. Selle asemel oli seal mingi mootoriga alus, nagu ühe-auto-praam vms, auto sõitis sinna peale ja siis sellega üle jõe. Teise aluse peal oli kulmudega BMW—hmm, kui kallis see silla kasutamine siis võib olla? Igatahes, aluse peal oli vaja bussi mootor välja lülitada ja pärast see loomulikult enam käima ei läinud.. bussijuht ühendas küll üsna kiiresti mingid juhtmed ära ja buss läks käima, ilmselt on ta seda päris palju harjutanud.
Monterricos oli soe.. läksime Vaikse Ookeani äärde.. nii hea on seda kirjutada, VAIKNE OOKEAN.. mmmm.. Tahtsime kindlasti magada ookeani ääres, nii et sisse ka laineid kuulda oleks. Esimesed kaks hotelli olid täis, kolmas hull urg.. Urgas täielik, aga selle sõna paremas mõttes, kuidagi selline getokorteri ja ränduriromantika põnev kooslus.. moskiitovõrk ja katust ei olnud.. väljas oli baar ja võrkkiiged ja.. oi, kuidas mulle meeldis.
Aga Vaikne Ookean – võimas, suured lained kohe.. läksin vette nii, et ookean oli poole põlveni, aga laine lõi ikkagi paar korda pikali ka.. nii lahe! Mängisime tükk aega lainetega ja loopisime üksteist liivaga. Liiv on siin tume ja kuidagi jube hästi hakkab kokku.. ja keha külge jääb ka nagu liimitult. Hotellis hoovis on meil väljas dush ka, et seda liiva tuppa ei tassiks vist.. Aga jah, ookean on fantastiline.
Jalutasime siis mööda randa edasi.. mina kohmitsesin ja J. lippas minust 10 meetrit eespool.. Tema juurde läks mingi mees ja.. ma nagu väga ei vaadanudki, aga järgmine hetk ajas see mees meid raudkangiga taga. Appi! Ma olen omast arust kordades ohtlikumates kohtades käinud.. brrh. Ma olin tükk aega päris ehmunud. Hiljem nägime teda linnas ja üks kohalik ütles, et ta ongi hull. Ta nägi välja ka nagu ürgmees.. ja J. käis talle millegipärast eriti närvidele.
Läksime pärast sööma, aga ma ei jäänud eriti J.st sammugi maha. Hotellist välja minna ka väga ei tahtnud.. õnneks polnud väga vaja ka, sest meil olid seal võrkkiiged, kus oli hea molutada ja mojitosid sai ka hotelli baarist osta.
Sõime krevette, mina punases ja J. valges kastmes.. eriti vahet neil ei olnud, aga täitsa söödav oli. Sõime siis, jälgisime kohalikke ja niisama ümbrust.
Ülejäänud päeva olime ka rannast. Päikeseloojangut läksime ka vaatama.. jube palju rahvast oli millegipärast, aga ma ei viitsinud vaatama minna, mis seal toimub. J. käis ja rääkis, et pisikesed kilpkonnapojad lasti vette.
Pärast päikeseloojangut tiksusime hotelli terassil võrkkiiges, jõime mojitosid ja käisime veel ookeani ääres, pimedas on ookean kuidagi veel võimsam.. laineid eriti näha ei ole, küll aga kuulda..
J. tahtis siis korraks linna minna.. pagan, ma polnud ideest üldse vaimustuses, aga üksi hotelli ka jääda ei tahtnud, niisiis töllerdasin kaasa. Iga krõpsatuse peale võpatasin ja vaatasin selja taha.. J. noris veel, et vot seal põõsas see segane luurabki. Sain lõpuks päris pahaseks – krt võtaks, ma kardan ju. Igatahes J. ostsis oma burgeri ja läksime hotelli tagasi ja viskasime võrkkiike pikali. Nii mõnus uimerdada seal. Hotelli baaris on pidu ja baaridaam/hotelli perenaine on end suht sassi kamminud. J. sai eriti hea mojito ka – õiged lehed, mis sinna käivad, olid vist otsa saanud ja tädi oli siis sinna mingit suvalist heina pannud. Väga leidlik, aga joogi maitse ei kannatanud mingit kriitikat.
Siin on jube head kookospähklid, mingi osa raiutakse matsheetega maha ja siis valatakse piim seest välja. Kes tahab, võib selle ära juua ka, aga mul oli veel meeles Livingstones saanud Coco-Loco, mis oli kõike muud kui hea.. niisiis ei tundudnud kookospiim eriti kutsuv. Aga pähklit on hea närida, nokid sealt koore seest, selline tõsiselt hea ja värske kookos.
Hotelli disco sai lõpuks läbi. Õnneks. Ümberkaudsed hotellid mängivad kõik kas salsat või reaggetoni, aga meie baaridaam ketrab hispaaniakeelset Karl Madist vms.. ja joogise peaga vahetas ta laule oma suva järgi poole sõna pealt. Nii naljakas.
Muusika enam igatahes ei mängi, on üsna pime ja ookeani lained on kuulda. Kell on küll vist alles 9-10, aga kuna homme lähme mingile tuurile, mis algab kell 5.00, siis lähen vist magama ära.

9.12

Kella ma jälle ei kuulnud, aga õnneks on mul teravkõrv J. Moskiitovõrk on ikka lahe asi.. Läbi pimeda küla me siis läksime, kell oli 4.38.. Ma ei jäänud J.st sammugi maha ja kui ta avastas, et peaks toast fliisi võtma, keeldusin ma teda ootama jäämast.. Naljakas, ma kohe tõsiselt sabistasin.. Juba mõte sellest segasest raudkangiga kujust.. jube zaajets ma ikka olen. Turismifirma-onu meid juba ootas, mingi pikk pulk õlal. Läksime läbi vaikse ja pimeda linna. Läksime jõe äärde ja meid ootas sõit paadiga.. kedagi peale meie ei olnud. Ja selle pika pulgaga lükkas giid paadile hoogu.
Varahommikune loodus on ilus, mulje oli peaaegu nagu Eestis oleks.. kui vulkaanid kaugel eemal välja arvata. Giid meile eriti midagi ei rääkinud, J. soovitas mul temaga vestlust alustada.. ma siis natuke pusisin ka, aga ma ikka ei oska hispaania keelt absoluutselt. Giid rääkis, et kevadel on siin veetase 2 meetrit kõrgem ja et tuukaneid siin praegu ei ole.. mõned lindude ja taimede nimed nimetas ka. Ühes kohas jäi paat vesiroosilaadsetesse taimedesse kinni.. giid ei jõudnudki seda lahti sealt lükata. J. siis aitas teda ja sai hakkama küll. Norisin teda, et vot nõrgad need lõunamaa mehed, tema ikka üks õige tugev eesti mees :P Klõpsisime paadis pilte ja olime enamuse ajast vait.. tagasi jõudes oli kell juba 10, päike säras taevas.. läbi linna tagasi jalutades nägime hullu ka. J. ütles talle naeratades buenos dias.. too aga ainult mühatas vastuseks. Isegi mind ajas naerma. Ostsime poest kaasa ühe arbuusi ja mina tellisin hotellis veel puuviljasalatit. J. sõi omletti koos selle jubeda oapastaga, aga talle see mingil põhjusel maitseb.
Siis läksime randa puhkama ja mängima ehk siis päevitama ja natuke vette ka. J. käis lausa ujumas, mina hüppasin niisama lainetes. Siis matsin J. liiva alla.. aga nagu mingid mehed seletasid, tegin seda valesti.. ma oleks pidanud kõigepealt augu kaevama, aga mina kühveldasin lihtsalt liiva peale. Eks ma siis järgmine kord olen targem!
Käisime siis veel linnast netti otsima (ei leidnud) ja nüüd molutame võrkkiikedes jälle. Hotelli peremees ja perenaine on millegipärast tülli läinud ja nad ikka tülitsevad korralikult siin.. kuidagi kurb kuulata, aga see naine on paras hüsteerik ka. Täna on siin nii vaikne kuidagi, rahvast peaaegu üldse ei ole.
Siis käisime linnas söömas, väidetavalt haikala, aga ma ei tea.. igatahes täitsa tavaline valge kala. Nad armastavad siin iga toidu kõrvale friikaid pakkuda, tegelikult rikuvad need toidu maitse täiesti ära minu meelest. Ja siin on oma sent-surmale-võlgu-koer, aga ta on veel jubedam kui see meie oma oli. J. pidi äärepealt ise minema teda ära ajama.. aga ettekandja jõudis ette. Nad siin muidugi täiesti süüdimatult virutavad koerale jalaga või siis harjavarrega..
Pärast enam midagi tarka ei teinud, uimerdasime võrkkiiges ja ajasime juttu. Siin on sääsed, krt võtaks. Ma raiskasin dzunglis, kus tegelikult eriti sääski ei olnud, kogu meie hea sääsetõrje ära. Nüüd ostsime mingit kohalikku asja asemele, aga see küll ei peletanud kedagi.. olime seal sääskedele söögiks. Aga tuppa ka ei raatsinud minna, võrkkiiges on nii lahe molutada ju. Käisime korra ka vaatamas, kuidas kilpkonnapojad vette lasti. Nii pisikesed on nad, uskumatu, et neist sellised mölakad kasvavad nagu me Belizes nägime. Nii tore on siin, ma kohe kuidagi ei taha mõeldagi, et varsti peab koju minema. Internetti oleks vaja, telefon mul siin ei tööta ja pole endast juba tükk aega märku andnud.

10.12

Hommikul käisime päikesetõusu vaatamas. Pelikane oli palju, nad nii madalalt lendavad, et saavad peaaegu et lainetega vastu tiibu.. rahvast oli vähe, vaid meie ja paar kohalikku.. ja koerad.
Kell oli alles 6.30 ja kobisime magama tagasi. Mina tõusin alles 3 tunni pärast.. ja siis läksime linna bussipileteid ostma. Paraja kammi tegime läbi.. tahtsime dollarites maksta, aga reisibüroo-poiss ei olnud sellega eriti nõus. Pähh. Käisime siis pika maa maha, et seal saaks siiski asja korda ajada.. poiss viis meid aga hoopis mingi taksojuhi juurde, kes 100 USD küsis. Heh! Kõmpisime siis sama targalt tagasi, ostsime arbuusi ja jäätist. Bussipiletid võtsime teisest reisibüroost, kus dollarites maksmisega ei olnud mingit probleemi.
Siis olime veel rannas ja vees, tegime liivasõda.. ma olin kogu aeg üleni liivane. Mudakoon, nagu J. ütles. Liiv on hästi tuline ka, hotellist tuleb joostes ookeani juurde tulla, muidu põletad jalatallad ära. Segast sõpra nägime ka, kord vehkis kätega ja teine kord oli tal labidas käes.. Igatahes päikesega olen ma ettevaatlik olnud, topin korralikult kreemi peale ja kõik.. sellepärast ma väga pruun ei ole ka, J.ga ei anna võrreldagi. Sääsed on mu jalad ka täpiliseks söönud.
Varsti hakkamegi minema. Check-out on tegelikult 13.00, aga küsisin eile järgi ja me võime kauemaks ka jääda. Mõnusalt rahulik on siin, rahvast peaaegu üldse ei ole. Hotelli perenaine oli ka täna heas tujus, ütles meile veel adios, amigos.. Bussis hõivasime omale kõige tagumise istme.. kuidagi uimane oli olla, ei viitsinud isegi aknast välja vaadata.. molutasin niisama, magasin ja käisin J.le pinda. Antiguasse jõudes oli juba pime. Proovisime juba kolmandat korda saada tuba LPs reas kirjas olevasse hotelli Juma Ocag, aga see oli jälle täis. Nad vist juba põhimõtteliselt ei anna meile tuba. Võtsime siis selle sama hotelli, kus soe vesi tõesti soe oli. Kaua me seal olla ei saa ka nagunii, hommikul juba kell 5.00 läheb buss lennujaama.
Läksime õhtul linna veel. Ma tahtsin hirmsasti pastat, aga raha meil enam eriti alles ei olnud, nii et läksime mingisse suvalisse kohta.. sain oma tuunikalapasta veiniga, J. ei söönud midagi, haigutas mul seal kõrval. Pärast läksime turule ja ostsime talle puuvilju. J. ostsis oma tädikese käest saia jälle.. no ma ei tea! Töllerdasime niisama linnas ringi, astusime sisse suveniiripoodi – nujah, sama sodi, mis tänavatelgi.. ja tulime hotelli tagasi. J. vaatab telekat, mina vahin niisama. Kõht millegipärast natuke valutab. Peaks vist magama minema, suht külm on ja kavatsen võimalikult suure osa tekist omale võtta.

11.12

Viimane reisipäev siis. Eile õhtul olin enamus asju ära pakkinud, täna siis uimerdasin veel seal toas. Buss tuli seekord lausa varem ja hotelli adminn tuli meid kutsuma. Istusime kõige ette. Meie taga olid kohad sisse võtnud USAst pärit misjonär ja Kandast pärit mimm.. kuulasime poole kõrvaga nende juttu.. sorry siin oma eelarvamuste pärast, aga no..
- I’m flying to Chicago.
- OK. I’m going to Boston.
- Wow! That’s so cool!
Tõesti! J. ka turtsatas, et mis seal Bostonis lahedat on. Terve tee nad laterdasid samas stiilis.
Lennujaama jõudes tegime kohe check-in ära, naljakas, tüübid otsisid Estoniat taga kohe päris tükk aega. Maksime ära ka Airport Security Taxis 3 USD ja käisime poed läbi. Nüüd vahime niisama aknast välja. Siin on üks ilus mees ka, aga J. ütleb ta kohta kaalikas. Kaklesime aknalause koha pärast.. lõpuks sai J. selle omale, suslik selline.. aga no ok, mina sain jälle öösel suurema osa tekist omale.
Mexico Citysse jõudes tahtsime kohe check-in ära teha, agas KLM lett oli kinni ja Iberia omas polnud üldse kedagi. Andsin siis oma kotid pakihoidu, kus pakihoidja ütles, et neil ei ole tasu, on ainult jootraha.. hmm, ma tahaks näha, kui ma 1 peesot jotsiks pakuks.. Läksime siis linna, J. pani asjad hotelli ära ja läksime ostsime talle saia, nii naljakas, tal kohe silmad särasid. Hakitud puuvilju polnud millegipärast kuskilt saada. Hästi soe oli ka, olime ju siin viimati üle 3 nädala tagasi. Uskumatu kuidagi. Käisime siis ära Diego Riviera muuseumis. Ma küll natuke kirtsutasin nina ja tahtsin hoopis muuseumi juures pargis kirjutada, aga J. vaatas mind seepeale väga etteheitvalt ja ütles, et tegemist on siiski Mehhiko ühe kuulsaima kunstnikuga.. nujah, tõmbasin siis kõrvad lonti ja läksime muuseumisse.
Seal on tema üks kuulsamaid maale, Pühapäevahommikune Unenägu Keskpargis vms, mis kujutab Mehhiko ajaloo kolme perioodi. Hästi kirju maal oli, palju igasuguseid tegelasi.. tegelikult oli seletus ka olemas, iga näo kohta, et kes ta on ja mis ta teeb.
Pärast tahtsime midagi osta, astusime paari poodi sisse ka.. aga ei ostnud midagi.
Mexico City keskväljakule oli liuväli tehtud, tegelikult lugesime selle kohta juba enne ajalehtes (jah, hispaaniakeelne leht ja ma sain isegi aru), aga nüüd oli see siis valmis saanud. Rahvast uisutas palju ja jääväljaku ümber olid tribüünid, rahvas istus ja vaatas. Nii naljakas. Tahtsin ka jubedalt uisutada, aga järjekord oli pikk ja metsikult sebimist oleks ka olnud.. niisiis ronisime ka tribüünidele ja vahtisimie niisama seal. Kurb küll, kohe pean lennujaama minema. Linn on juba jõulukaunistusi täis, värvilised lumememmed ja kuused.. üldse jõulueelset sebimist on küll ja küll, aga siin see üldse ei häiri.
Nii, ütlesin J.le head aega ja läksin metroosse.. niuts, kahju. Aga lennujaama sain ilusti, üks onu pakkus mulle istet veel. Lennujaamas vastasin ühele turu-uurijale, töösse sisseelamine on vist selle asja nimi, ja jõin Cocat. Haruldaselt sitt on olla, nohu ja vist natuke palavik ka. Lennukis eriti paremaks ei läinud, kummutsin sisse mitu pudelit punast veini, aga paremaks ei läinud midagi. Aga kohale ma jõudsin ja Amsterdami lennujaamas suutsin oma 8 tundi ka ära igavleda.

Huh, kodus! Otsin esimese asjana Rukkipala ja toorjuustu, ühe kirsi F-i ka. Nii tore reis oli , läheks kohe uuesti. Õnneks on mul soolas London veebruaris ja suusareis märtsis!

natuke pilte ka: